Jõuluajal peetakse oluliseks, et kõik lõhnad, värvid ja kombed oleksid alati samad: kuusk, pipargoogid, toidud, jõulukirik, perekondade kogunemine, kingituste jagamine jne.

Kindlasti on meie hulgas neid, kes sama jõulutraditsiooni on järginud 70 ja rohkemgi aastat. Isegi pühaderahule eelnev tüütult korduv sabin ei häiri meid. Vastupidi, nii on see alati olnud ja me loodame, et see kestab veel palju-palju aastaid...

Ja siiski on iga jõuluaeg oma ootuste ja lootustega ainulaadne ja erakordne. Jõuluõhtul muutume teatud mõttes lasteks, oodates midagi erilist, head ja ilusat. Mõni püüab seda iga hinna eest varjata ja see õnnestub tal ka. Kingipaki sisse ei näe ju keegi, inimese sisse siis ammugi mitte! Nii me peidame väärikate eestlastena oma siseilma.

Aga mis siis, kui seisame sel aastal silmitsi hoopis teistsuguste jõuludega — kui mööduv aasta viis igavikku mõne lähedase; kui lapsed lendasid kodust kaugele või konfliktid ja vääritimõistmine ei luba enam perekondadel jõulukuuse ümber koguneda? Traditsioonid langevad siis põrmu, lõhnad ja toidud minetavad oma tähtsuse, isegi meie eneseväärikuse alustalad võbisevad ...Aga jõulurõõmust tahaksime ju kõigest hoolimata osa saada. Siis tuleks ehk leida midagi uut ja hoopis erinevat, võibolla isegi mõned senised väärtused ümber hinnata.

On kahju, kui pühade põhirõhk on asetatud vaid kallitele kingitustele ja rikkalikule lauale; teisisõnu üksnes endale ja oma perele. Jõulud ja omakasupüüdlikkus ei sobi ju kuidagi kokku. Nende pühade mõte on keskendumine teistele, sest jõulud on kõigi inimeste jaoks.

Toronto Eesti Baptisti Koguduse noorterühma FOJ vanema grupi liikmed on sel aastal teinud midagi erakordset: ühise otsuse põhjal loobuvad nad vanematelt saadavatest jõulukinkidest; isade-emade kingitusteks mõeldud raha läheb heategevuslikuks projektiks — hädasolevatele peredele. Kingitused viiakse isiklikult kohale koos uhkete piparkoogimajadega, mida noored ühel laupäeval valmistasid ja mille kallal nad palju vaeva nägid.

Kas oskame siinses heaoluühiskonnas endale ette kujutada, et ühe Toronto perekonna suurimaks vajaduseks on praepann, mille ostmiseks suurel perel pole lihtsalt raha? Või et mõnes peres lähevad lapsed tühja kõhuga magama? Me võime selliseid peresid süüdistada saamatuses ja oskamatuses oma elu korraldada ja meil võib õiguski olla. Aga sõbrakäega ulatatud kingitus valmistab võrdselt rõõmu nii kinkijale kui kingisaajale ja muudab jõulud kõigile pühadeks. Isegi nendele, kes jõuludest midagi ei tea ega hooli. Äkki paneb see mõtlema isegi poliitilise korrektsuse eest narrusteni minevaid võitlejaid?

Eesti poetess Leelo Tungal on kirjutanud:

Ühtviisi kirgas, hele
jõuluöö on kõikidele –
vaestele ja jõukatele,
arutuile, nõukatele,
uhkeile ja rusutuile,
usklikele, usutuile,
solvatule, salvajale,
vangile ja valvajale,
öö on sama, sõnum sama –
kõiki tuldi lunastama...
Tahaks öelda:
kõiki neid.
Tegelikult tead:
ka meid.

Rõõmsaid jõule ja parimaid soove uueks aastaks kõigile meie lugejatele!

Märkmed: