Tehnoloogia oli inimkonna varustanud Esimese Maailmasõja puhkemisel uue ja äärmiselt võimsa tapamasina, kuulipildujaga. Et selle hävitavast mõjust pääseda, olid teineteise vastas seisvad armeed rindel kaevunud kaitsekraavidesse, kus sõdurid elasid kuude ja aastate viisi külmas, vihmas ja lumes ja kust siis aeg-ajalt üritati vastast rünnata.

Need rünnakud raugesid peamiselt kuulipildujate hävitavas tules ning nende otseseks tagajärjeks olid kas sajad või tuhanded surnud ja veel suuremal hulgal haavatuid.Ründajate territoriaalne edu oli enamasti null või ülimalt minimaalne.

Esimese sõjaaasta, 1914 jõululaupäeva õhtul aga hakkas kaevikutest kostma jõululaule, nii ühelt kui teiselt poolt rinnet. See võis tõesti olla ainulaadne ja ülendav elamus, et äsjase kuulipildujate ragina ja kahurimürskude kõrvulukustava müra asemel kerkis nüüd taevalaotuse alla spontaanne ja ülimalt meeliliigutav jõululaul.

Mõne julge sõduri eestvedamisel, kes esimestena kaevikutest ilma relvadeta välja ronisid ja vaenlastele kätega signaliseerisid, et neil polnud relvi, ronisid teisedki kaevikuist välja. Mõlema poole esimeseks tegevuseks oli lahinguväljal oma surnute kokkukorjamine ja matmine. Kui see oli tehtud, kohtusid vastasarmeede sõdurid lahinguväljal relvadeta, soovisid teineteisele häid jõulupühi ja jagasid oma muljeid ning jõulude puhul saadud ekstra toidu- ja jooginorme. Isegi olevat jalgpalli mängitud.

Tavakodanikest sakslastel,inglastel ega prantslastel polnud ju põhjust teineteist vihata, olid nad ju kõik kristlased ega oldud varem kokku puututud, et üksteisele haiget teha. Avaldati arvamist ja lootust, et nende maade poliitikud varsti võtavad mõistuse pähe ja lõpetavad sõja ära, nii et kõik saaks rahus koju minna.

See vaherahu kestis esimese jõulupüha lõpuni. Siis roniti tagasi oma kaitsekraavidesse ja hakati teineteist jälle tapma.

Kahjuks sõja loodetud peatset lõppu aga ei tulnud. Mõlema armee sõjaväejuhtkond oli äärmiselt häiritud sellisest vennastumisest võitlevate armeede sõdurite vahel ja see keelati rangelt ära, nii et 1914. aasta jõuluime enam ei kordunud. Ajalukku jääb aga see sündmus tunnistajaks sellest suurest jõust, mida Jõululapse, Jeesuse sünd ligi 2000 aasta eest inimeste hingedesse oli istutanud, jõust, mis kuigi ainult päevaks peatas tookordse maailma kõige põrgulikumaks tapatalguks mobiliseeritud suurriikide jõud.

Inimkonnal on rohkem vaja tõelise,halastava usu jõudu, selleks et vältida alusetut viha ja vihkamise külvamist kaasinimeste vastu, mida kahjuks liiga paljud võimuah- ned demagoogid enda huvides teevad.

TARVO TOOMES

Märkmed: