Me seome jõuludega väga palju, kõik oma kogemused ja tunded, mida ei saagi sõnadesse panna. See on pidu, mis meid sügavalt puudutab, sest tähistame sünni ja inimeseks saamise saladust. Jeesuse sünnis peegeldub meie oma sünd, tema tees meie oma tee koos kõigega, mis selle juurde kuulub. Lootus ja lein, rõõm ja valu, osadus ja üksindus: jõuludel on see kõik korraga. Jõulud on kristlikest pühadest kõige inimlikumad, seepärast kõnetab see ka inimesi, kellele meie usk midagi rohkem ei ütle.
Eschwege kunstnik Günther Schaumberg (sünd. 1922) maalis selle pildi Maarjast ja Jeesuslapsest. See on osa altarimaalide seeriast Ülestõusmiskirikus, Eschweges. Pildil on selgelt näha, et see on valminud kibedate sõjamälestuste taustal. Maarja on justnagu põgenik varemete ees. Me teame neid fotosid. Tema käed on kokku pandud palveks ja ka väsimuse märgiks. Jeesuslaps istub sirge seljaga, mediteerides ja vaatab meile otsa. Tema pilk on läbitungiv, paluv, kaebav, aga ka valitsev ja seletamatu. Ja tema süles on kuldne või kollane kuul: kas see sümboliseerib maailma? Taustal, silmapiiril võime aimata kolme risti. See on Jeesuse sünni horisont.
See tõsine laps kiirgab suurt jõudu ja salapära. See jõulurõõm pole vali ega juubeldav. Siin ei alga rõõmurikas valitsusaeg. Vaid me näeme otsustuskindlat visadust. Jumala kindlat tahet seda maailma armastada, tulgu, mis tuleb. Jumal on otsustanud maailma sündida ega jäta sead saatuse hooleks.
Ka aegadel, kus jõulud näivad ainult labase kommertsüritusena, meenutab see pilt kogu oma tõsidusega tegelikku sõnumit, et Jumal maailma, inimesed ja ka sind isiklikult vastu võtab. See meenutab keskset piiblisõnumit: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ükski, kes temasse usub, ei läheks hukka, vaid et tal oleks igavene elu.” Tulgu, mis tuleb.
Michael Schümers
