Laupäeval, 28. novembril, päev enne esimest adventi, kogunes rohkesti rahvast Ehataresse, et osa võtta pidulikust jõululõunast. Külaliste rohkuse tõttu oli korraldatud see kahel eri ajal – kell 4 ja kell 7 õhtul. Selliseid jõululõunaid on peetud juba mitmeid aastaid ja need on saanud väga populaarseks. Elanikud võivad kutsuda oma perekonnaliikmeid või sõpru, ja nendega koos pidulikust õhtust osa võtta. Mõned teevad seda tänutäheks neile, kes sageli neid on aasta läbi meeles pidanud.
Juba kohale jõudes oli märgata, et jõulude tulekuks oli tehtud ettevalmistusi – maja ette oli välja pandud dekoratsioone ja jõulutulesid, neid jätkus ka vestibüüli ja sisemistesse ruumidesse. Elanikud ise olid peoriides. Silma jäi üks härra ratastoolis oma tumeda ülikonna, musta kikilipsu ja valgete mansettidega. Mingi pidulikkuse ja ootuse tunne hõljus üle kõige.
Varsti avati söögisaali uksed, kus ootasid peolauad – mõned pikad, teised väiksemad. Laudadesse minek läks sõbralike kohanäitajate abil sujuvalt. Ja siis enam aega ei viidetud. Tubli tegevusala juhataja, keda kõik tunnevad Roosina, astus mikrofoni taha ja kutsus proua Kaupsi söögipalvet pidama. Seejärel hakkasid ettekandjad – kõik oma teenistujad, isegi juhataja nende seas –kiiresti esimest rooga ette kandma. Vahepeal käisid joogivalajad pudelitega ringi. Toit oli maitsev ja küllaldane – seda kinnitasid kõik. Ei puudunud ka jõululaulud. Ehatare oma naiskoor „Ehatähed“ esitas neli laulu Roosi juhatusel ja üldlaule said laulda kõik Asta Balstadti klaverisaatel.
Vahepeal toimus kõrvalruumis „silent“ oksjon, mille sissetulek läks Ehatare elanike tegevuse toetuseks, nagu väljasõidud jne.
Vanasti öeldi, et ega häid asju või palju tahta! – nii lõppes seegi ilus õhtu. Kui olin tuttavaid tervitanud, oma vana sõbranna toas korraks käinud ja vaadanud ta tütart jõulutähte aknale seadvat, oli aeg kodu poole minekuks. Ukse poole astudes kuulsin veel, kuidas Kalju Kaur söögipalvet pidas järgmisele laudkonnale. Suur tänu ilusa õhtu eest!
Nautisin seda külalisena.
