Tänavune jõuluaeg viib mind 60 aastat tagasi — 1944.a. põgenikelaagri jõulupuule. Olime samal sügisel pääsenud ründava punaarmee eest läände. Olime kaotanud kodud, omaksed, sünnimaa. Meie elutingimused olid drastiliselt muutunud. See kõik tegi haiget ja kippus jõulurõõmu röövima. Tundus, nagu midagi polnud endisest elust järele jäänud.
Aga jõulurõõmust lootsime oma osa ikka kätte saada. Keskkooli võimlast oli eraldatud osa jõulupuu pidamiseks. Oli tunda pidulikku meeleolu. Lõhnasid kuuseoksad ja küünlad. Kuulsime jõuluevangeeliumi. Laulsime „Püha ööd”; laule kuusepuust ja aisakellast. Lastena lunastasime väikseid kingipakke jõuluvanalt. Sisu oli tagasihoidlik – küpsised. Olime rõõmsad, et saime saatuskaaslastega koos olla. Puudus praeguseks tuttavaks saanud sigin-sagin.
Mälestasime neid, kes võitlesid selle eest, et saime jõulurahu pidada. Üks kõneleja tuletas meile meelde eesti sõjameeste olukorda, kes leidsid end jõulude ajal võõral maal, kas suurtükipositsioonidel, kasarmus või kaevikus. Aasta hiljem veetsid eesti sõdurid jõule aga põgenikelaagreis, sõjavangidena, Siberis või metsavennapunkreis.
Esimesed jõulud välismaal pakkusid lootusi ikestatud kodumaa vabanemiseks. Jõululaps sündis ju meie keskele.Temaga koos oleks ju pidanud sündima ka osake meist kodumaale, mille äsja kaotasime. Olime veendunud, et kõik on hästi. Rahvusvaheline mõistus ja heatahtlikkus hoolib meist.
Need, esimesed jõulud paguluses, mitmekümnete järgnevate jõulude eelkäijad võõrsil, olid ka osalt illusioonide ja pettumuste jõulud. Sellegipärast ei sõltunud jõulurõõm ju niivõrd sellest, millises masendavas olukorras ennast leidsime, kuivõrd sellest, millist tähendust kogu see tegemine osalistele andis.
Meie 60 aasta tagused jõulusoovid ,on lõpuks ammugi täitunud.
Soovime kõigile kodukolde soojust, kauneid jõule ning teguderohket ja edukat uut aastat!