Teades vägagi hästi, et rahupühad tulevad nii noortele kui vanadele, kõikjal, on siiski vahest raske rahutust eemale tõrjuda neil pikil nädalail, mis jõuludele eelnevad. Mil mammona teenimise huvides ei lubata kusagil liikuda, ilma et keegi meelde tuletaks vajadust just seda kinkida just neile. Kuu aega tuleb just neid laule raadiost kuulata, ostukeskuste valjuhääldajatest just nende kuljuste kõlinaid kannatada, võltsjõulumeeste ebasiiraid ho-ho-hoosid taluda. Mõni ime siis, et võib kaduda vahest arusaamine, mida jõulud päriselt tähendavad.
Meeldetuletusi aga antakse, suunatakse mõtted olulisele, pühale. Nii nagu skm. Lia Pikkov möödunud laupäeval Peetri kirikus, Lembitu noolepoiste koondusel, usu ja elu erikatse õpetuse ajal oskas poistele edasi anda. Hunduparvik sai kuulda, mida aastakümnete eest olid toonased noolepoisid kirja pannud, mõtisklenud, luuletanud sellest, mida jõulud neile tähendasid. Nii Jeesuse sünni tähistamisest, kirikus käimisest kui jõuluvana muredest, ka talvise looduse ilust aasta kaunimal õhtul.
Lia Pikkov rääkis poistele veel ühest teisest mehest - luuletaja Kalju Ahvenast, kes sõjaväemundris oli sunnitud kodunt lahkuma, paguluses oma mõtteid kirja panema. Hundudele loeti ette lause luuletusest, kus leidus arusaamine, et jõuluõhtul on iga mees taas poisike, iga suur inimene taas laps.
Ahvena elu oli üürike, nagu Kristuse maine teekondki. Luuletaja ei jõudnud isegi oma 25. sünnipäeva märkida, enne kui sõjaaegne haigestumine, mis viis tuberkuloosini, saatuslikuks kujunes. Haigevoodis pühendus ta luuletamisele, kodu-, looduse- ja valgusearmastus olid ta loomingu põhielemendid. Ning koduseid jõule - neid kirjeldas ta südamlikult, siira ja puhta härdumusega, saatuse nöögina olles ise kaugel kodunt.
Lembitu noolepoisid, kes usukasvatust kuulasid, ei pea tõenäoliselt kunagi Ahvena moodi sõdurisinelit selga tõmbama, pagulasena meenutama kaugelt neid kauneid koduseid perekondlikke jõuluhetki. On hea aga, et sõdur, luuletaja sai oma mõtted kirja panna, mida meie, nüüd pea 60 aastat hiljem saame ise lugeda. Nende väärtus pole kahanenud.
Tema ainsas, postuumselt välja antud luulekogus “Kas mäletad” on kaks kaunist jõululuuletust. “Kuulake! Vaadake! Tundke!” tuletab meelde, kuidas jõuluvaikuses “kõlamas kuulutav sõna kahtlevad südamed magamast ärkvele salvab”, tunneb, “kuidas kibestunud südameis süttinund väikene säde”. “Avanenud täna on rahu ja lootuseläte, Jõuluöö saanud on otsatuks lootusesalveks. Olete omaste juures te südames täna - ja üha!”
Neuhammeri laagris, 1944. aasta jõulukuul kirjutatud “Jõulutähes” meenutas Ahven, et legend jõululapsest on siiski tõsi. Isegi sõja keerises, kurjuse ohvrina, kaugel kodunt, valutava südamega kirjutas ta neist jälgedest, mida koduõue oli piltlikult jõululaps jätnud. Ja sai sellest tundest rahu, sai omastega olla.
Materialistlikus ühiskonnas, kus kinkide rohkus ja uhkus paistab üha rohkem olevat tähtsam kui inimestest hea meel, on tarvis noortejuhtide, noorte sõdur-poeetide meeldetuletusi. Kuidas, nagu Kalju Ahven kaugel kodunt tundis, “legend üle mandri kulges.... Jõuluhelin endasse mind sulges. Rahu maal ja rahu südames.”
Jõuluhelinasse sulgend
Arvamus
TRENDING
