Jõulujutlus
Arvamus | 12 Dec 2008  | Ants ToomingEesti Elu
Püha on Vägede Issand.
Taevas ja maa on täis Tema au.



Aasta ilusaim ja pühim aeg on jälle kätte jõudnud. Inimkond on loonud viimaste aastasadade jooksul mitmesuguseid teooriaid ja avastanud palju uut. Ei ole aga osatud seletada inimhinge sügavamaid saladusi, ja elu tekkimise kohta ei ole suudetud ühtegi arvestatavamat alust anda kui see, mis seisab Pühakirjas.

Jõulusündmus toob taas kõikide meeled ja mõtted tagasi lihtsate ja hingeliste tundmuste juurde. Mitte ükski avastus ei ole suutnud Looja ja loodu vahelisi suhteid paremini lahti seletada kui lihtne jõuluevangeelium.

Meie esivanemad on alati püüdnud elu seletada loogiliselt, talupoeglikku elutarkust kasutades. Mulgi tarkus esitab nähtavate ja käegakatsutavate asjade kohta lihtsa küsimuse: „Neh, mis see mass?“ Ja küsija maksab või ka ei maksa küsitud hinna. Hingeliste asjade kohta pole meie esivanemad seesuguseid küsimusi esitanud – miks ja kuidas, sest loogiline maamehe mõistus ütleb, et Jumalariigi seadused ei allu sellistele lihtlabastele pärimistele. Need asjad on lihtsalt nii, nagu nad on. Ja nendele allutakse lugupidamise ja austusega ning Issanda põllule antakse enesest ja enese omandusest küsimata, mis selle eest vastu saab. Selle andamiga ei saa muuta asjade käiku, aga see väljendab lugupidamist nähtuste vastu, mis on ja jäävad seletamatuks.

Olen taas siin Põhja-Ameerika suurlinnas, kaugel koduradadelt ja kadestan inimesi, kes saavad pühal jõuluõhtul Eesti armsate ja auväärsete kirikuvõlvide alla koguneda. Maailmas ei ole pühamat ja kaunimat paika kui meie armsa kodumaa lumises vaikuses ootav pühakoda. Koduradadel olijad on suure õnnega koos. Neil on võimalus pühal õhtul minna maailma armsaimatesse pühakodadesse.

Kindlasti on ka siinmail väga palju armsaid paiku ja jõuluõnnistus võetakse samade tunnetega vastu. Kuid siin suurlinnas saab kogeda vaid põgusat virvendust sellest, mis on ehtne. Nii see paraku on. Ja hea, et juba üle 60 aasta on kaasmaalased kogunenud neid tundeid koos jagama. Evangeelium ja selle ümber kogunenud soojade südametega kuulajad suudavad jõuluilu luua kõikjal.

Neitsiohtu Maarja sünnitusvaludes tuli Jumal ise inimesena oma loodu keskele. Ta tegi seda laudas. Vastsündinu asetati loomasõime. Selles sündmuses ei olnud midagi uhkeldavat. Süütud vasikate ja tallede silmavaated õnnistasid Tema Pühadust. Mõni aeg hiljem külastasid armetut paika kolm Idamaa kuningat. Nad tulid tähemärkide järgi pühadusest osa saama ja kummardasid oma kroonitud pead Taevaliku ees, kes avaldus maises armetuses.

Pühadus lunastas oma eluga Jumala armu kogu inimkonnale; ka meile, kes usume, et inimlikud küsimised ei suuda seletada taevalikke korraldusi.

Ristirahvas, rõõmusta! Jumal ligineb taas meile. Ta on üle kõikidest vastuoludest ja sõjakatest hoiakutest, mis on inimeste elu üle võimust võtnud. Ta läheneb meile kõigile – ka vastu tõrkuvatest, Jumalat häbenevatest hoiakutest hoolimata. Lihtne jõuluevangeelium ühendab taas rahvad ja maad.

On pühade osaduse hetk, on pattude andeksandmise hetk, on Ühe Püha Kiriku hetk.
Luuka evangeelium, 2. peatükk:

„Keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. See oli nende aegade esmakordne rahvaloendus. Ja kõik läksid ennast kirja panema, igaüks oma päritolupaika.

Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja tema põlised juured asusid seal.

Ta läks, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel.

Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama.

Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas loomasõime, sest nende jaoks olnud pererahva majas majas ruumi.

Selle paiga läheduses olid karjased ja valvasid öösel oma karja.

Äkitselt toimus midagi kummalist. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad muidugi olid sellest kõigest väga ehmunud.

Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu maailmale.Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on kõikide inimhingede Issand. Teda hakatakse kutsuma Issandaks Kristuseks. See tähendab – Jumala enese poolt valituks. Looja ise ilmutab ennast Temas inimkonnale. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitult loomasõimes magavat.“

Ja siis äkitselt olid koos ingliga kõik taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“


Olge kõik õnnistatud!
Kauneid Issanda sündimise pühi!

Teie õpetaja
Ants Tooming


 
Arvamus