Suhteliselt harva oleme kirjutanud oma lehes Toronto suurlinnas toimuvatest kultuurisündmustest. Neid on siin aga palju, ja tihti esinevad Torontos maailma parimad muusikud. Jõuludeks kingitud piletid rahvusvahelise kuulsusega meeskvarteti Il Divo kontserdile said lunastatud mitu kuud hiljem, nimelt 10. aprilli õhtul Air Canada Centre’is.
Il Divo tähendavat itaalia keeles jumalikke meesesinejaid. Küllap soostuvad rõõmsalt selle määratlusega kõik kvarteti tulihingelised austajad. Tegemist on ainulaadse ooperi-popansambliga, mille moodustas nimekas muusikatööstur, populaarse telesaate „American Idol“ karm kohtunik Simon Cowell, kes on ka kvarteti impressaario. Il Divot peetakse tänase muusikamaailma üheks suuremaks imeks ja sensatsiooniks. Suhteliselt lühikese karjääri jooksul on nad suutnud müüa üle 12 miljoni albumi ja pälvinud üle 80 kõrge tunnustuse. Põimides ning kombineerides ooperi- ja popmeloodiaid uskumatult originaalsel viisil, on nad saavutanud tohutut edu. Itaalia häälekooli läbinud lauljad on saavutanud erakordse meisterlikkuse. Nende albumeid haaratakse lausa lennult.
Esmaspäevaõhtuse kontserdi algusosas mängis Arizonast pärit üliandekas pianist ja helilooja William Joseph (25), demonstreerides oma virtuooslikkust igal mõeldaval ja isegi jahmataval viisil ning pakkudes kuulamiseks laia ampluaaga muusikat. Ta saatis hiljem Il Divot ka mitme pala esitamisel. Kuid muidugi polnud see tema õhtu, nagu ta ka ise mainis.
Pikaleveninud vaheaeg mõjus publikule ärritavalt, rahva lemmikud viivitasid lavaletulekuga, küttes vist meelega oma austajate kirgi. Orkester võttis juba tükk aega varem kohad sisse. Lõpuks nad siiski saabusid — noorte ja vanade iidolid, neli 30-ndates eluaastates meest — hispaania bariton Carlos Marin, prantsuse poplaulja Sébastien Izambard, ameerika tenor David Miller ja shveitsi tenor Urs Bühler. Il Divo esinemine meenutas paiguti kolme kuulsa tenori etteasteid ja nad nägid välja nagu Armani elegantsed modellid.
Olgu kohe öeldud, et Il Divo koos oma saateorkestriga pakkus mitmekümnetuhandelisele publikule unustamatu muusikalise elamuse. Põhiliselt romantilistest paladest koosnenud programm ei jätnud kedagi külmaks, kui kurjad kriitikud välja arvata. Pressis heideti Il Divole ette trafaretsust, ühekülgsust ja nimetati kontserti koguni igavaks. Selle põhjuse (või vabandusena) toodi esile pikka ja väsitavat kontsert-turneed, mis on kulgenud viimastel nädalatel läbi Ameerika mandri. Ei arva aga, et tuhanded eufooriliselt reageerinud kuulajad-vaatajad arvustajatega sama meelt on. Lavale visatud lillesülemid ja kingitused, kannatlikult autogramme ootavad poolehoidjad ning 1,5-tunnise kontserdi iga laulu ja hetkega kulmineeruv emotsionaalne õhkkond rääkisid millestki muust — suurte meistrite erilisest karismast ja võimest publikut haarata.
Kontserdil polnud kavalehti, mistõttu ei saa anda ülevaadet esitatust. Kuid see pole ehk vajalikki. Piisab, kui öelda, et kõlasid CD-delt ja DVD-delt tuntud igihaljad meloodiad itaalia, inglise, prantsuse ja hispaania keeles. Siiski tahaks eriti esile tõsta südamesse läinud laule „Mama“, „Somewhere“ ja „Regresa a Mi“. Rõõmustavalt kõlas osa viimatimainitust a cappellas, mis andis võimaluse nautida lauljate fantastilist esitust ilma segavate faktoriteta — ei säravaid valgusefekte ega mürtsuvat orkestrit. Kuigi kvarteti liikmetel on solistidena esinedes väga erinevad tämbrid, sulavad nende hääled võrratuks harmooniliseks tervikuks ühiselt lauldes. Imetletav on ka võime võtta eelmiselt lauljalt viis üle nii loomulikult ja sedavõrd täpse tämbri kohandusega, et vahetused jäävad sageli isegi märkamatuks.
Muidugi pakkunuks selline kontsert kaugelt sügavamat elamust mõnes tõelises kultuurimekas, ent need ei suudaks ju mahutada kuigi palju publikut. Hiigelsaalis hõljuv paukmaisi ja kohvi lõhn ning lärm ja müra taandusid teisejärguliseks muusika nautimise kõrval, mis oli küll haruldane jõulukink.
