Jõulud tähistavad talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Kristlik kirik pühitseb jõuludega Jumala Poja, Jeesuse Kristuse tulekut siia maailma.
Jõuluaja tähtpäevad on toomapäev (21. detsember), jõululaupäev (24. detsember), jõulupühad (25.– 27. detsember), tabanipäev (26. detsember), vana-aasta (31. detsember), uusaasta (1. jaanuar) ja kolmekuningapäev (6. jaanuar).
Jõulud ja aastavahetus on kõikjal maailmas pühad, mida tähistatakse rikkalike toitudega, mängude, laulude ja lõbutsemisega.
Jõulude juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate mälestamine kalmudel küünalde süütamisega, sugulaste ja sõprade õnnitlemine kaartide ja kingitustega, jõulupuu ja jõulukirik. Paljudes riikides on tavaks anda pikemat jõulupuhkust. Viimase 100 aastaga on jõuludest kujunenud suured kaubanduslikud pühad, mis algavad varakult detsembri algul või juba novembri lõpul, st advendiajal ja isegi selle eel.
Eestis toodi 19. saj. lõpuni jõuluks majja õled või heinad meenutamaks, et Kristus sündis tallis ja ta esimene ase oli sõimes. Kalendritavade uurijad on aga kaldunud arvama, et peamiseks põhjuseks oli hoopis põranda soojendamine.
Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati parimad road. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ning lambarasvast ja mesilasvahast küünlad.
Etnoloog Ants Viirese andmetel hakati kodudesse jõulukuuski tooma 18. saj. 1863. a. on J. W. Jannsen näinud Tartu majades küünlasäras kuusepuid. Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna keskväljakule.
Jõuluvana kuju ja isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Algseks kingitoojaks, kellest jõuluvana kuju välja arenes, on peetud piiskop Püha Nikolaust. Arvatakse, et Eestis hakkas jõuluvana kinke tooma 19. saj. I poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed.
Jõulukaarte hakati valmistama Inglismaal 1843. a. Henry Cole’i idee järgi. Esimesed kaardid olid ühevärvitrükised. Eestis hakati jõulukaarte saatma 1870ndatel.
Jõululaupäeval saunaskäimine oli sama oluline kui jõulukirik.
Jõululaupäeva hommikul tõusti vara, et viimaste töödega õigeks ajaks toime tulla. Siis pidi valmis saama ka kogu jõuluaja toit, mida hiljem jaokaupa soojendati. Eesti jõulutoitudeks on ikka olnud verivorstid, sült, sealiha, kartulid ja hapukapsad. Tehti ka õlut. Küpsetati leiba, mida kutsuti jõuluorikaks või -pulliks. See leib seisis kogu jõuluaja puutumatult laual. Kui pühad läbi, jagati leib osadeks ja söödeti karjale. Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid.
Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust, toit pidi olema laual ja tuba öösel valge.
Jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal külas ei käidud. Alles pärast seda algasid külaskäigud ja jõulumängud. Kolmandal pühal saadeti jõulud minema. Hobused rakendati saanide ette ja kihutati aisakellade helinal ringi. Tantsiti, mängiti ja mürati põhus.
Jõulude riiklik tähistamine pole kusagil eriti vana, sest nt USAs hakkas esimesena ametlikult jõule pidama Alabama osariik 1836. a.