Jõulud ja uus aasta on ukse ees. Sel aastaajal, rahupühade lävel, vana aasta lõppedes ja uue lähenedes haarab meid mingi sõnulseletamatu kihk, teistsugused, ootuslikud meeleolud, mis neid päevi eristavad teistest elevusvärsketena, pidulikena. Nendel päevadel võime rahuldustundega meenutada sündmusi viimasel aastal, mis on olnud viljakas meie rahva elu põhiküsimuste käsitlemisel. Võime tagasi vaadates rahuldusega öelda, et sel ajal, kui Iraagis, Kesk-Idas ja mitmetes teistes riikides käis sõda või valitses pinevus ja ärev meeleolu, võis Eesti samal ajal tegutseda sügavas rahus.

Eesti kodanik käis hääletamiskasti juures oma rahva esindust uuendamas ja valimas ühinemist tuleviku Euroopaga. See protseduur oli meil ühine, nii kodumaal kui võõrsil. Järjekordne demokraatlike õiguste väljendamine annab rahvale rahulikuks tööks kindlustunde ja lootusrikkad väljavaated tulevikuks.
Ühine on meil ka jõulurõõm ja pühade hardumus. Veres on meil jõulutunded, mis toovad vaigistust rahutusse tänapäeva. Need tunded seovad meid kõiki.

Meid ka seob eestlus. Nagu tõeline jõulukink, ei paku see rahvuskaaslastele vahest küll kõike seda hinnalist, mida võib juhuslikult näha, kohata ja leidagi ning omandada mujal, eestlusest väljaspool. Aga selle piirides võib nii mõnigi hõlpsamini saavutada selle väärtusliku, seda hingeliselt sügavamat, mida on asjatult otsitud mujalt.

Soovides eestilikku pühaderahu ja -rõõmu ning lootuste täitumist uuel aastal —

Laas Leivat, Toomas Heinsoo
EV aupeakonsulaat
jõulukuul 2003 Torontos

Märkmed: