Toronto Eesti Meeskoori järjekordne jõulukontsert 4. detsembri pärastlõunal oli Toronto Eesti Majja meelitanud kenakese hulga muusikahuvilisi. Juhatas Charles Kipper, kes ühtlasi oli ka klaverisaatjaks. Laulu- ja trompetisolistina osales kontserdil Miikael Tenno.

Kava esimene osa oli koostatud kunstipärasemana, teises kultiveeriti põliseid, igiarmsaid jõuluviise. Advendimeeleolu pitser oli siiski kindlalt löödud kogu programmile. Heliloojate valik oli mitmekülgne: väliseestlasist Toi, Raid ja Leo Virkhaus; meie traditsioonilisest kooriliteratuurist Karindi ja Vettik; lisaks tänapäevasele Tormisele vaimulikud heliloojad Rips, Metsala ja Hunt. Maailmaklassikat esindasid Wagner ja Saint-Saëns, põhjamaid Hannikainen, Maasalo ja Nordqvist; ingliskeelset läänemaailma Bernard, Marks ja Adam.

Koori arvuline koosseis ja häälerühmaline jagunemine valmistas nii rõõmu kui pettumust. Rõõmu poolel oli märksa suurem koosseis kui käesoleva tegevusaasta varasematel esinemistel, samuti olid mõlemad äärmised häälerühmad saanud meeldivat täiendust. Bassirühm oli taas tüse ja mahlakas, nagu oleme seda harjunud kuulma. Ka esimene tenor oli senisest jõulisem, kuigi ikka veel suhteliselt nõrk ja pisut ebaühtlane. Pettumuse poolel reetis end puudulik ettevalmistus (kas mõnede liikmete kooriga liiga hilja ühinemise tõttu?), mis avaldus ebatäpsetes sisseastumistes, üksikute häälte kohati välja kostmises ja sagedastes intonatsioonivääratustes. Eriti kava esimeses osas andis end tunda üldine distsipliinitus. Karindi „Talvine õhtu“ avapalana (julge üritus) pidanuks looma talvise pidulik-karge meeleolu, mis kahjuks vaid kohati õnnestus. Tormise „Jõulud tulevad“ pääses tunduvalt paremini mõjule. Kuigi ka siin esines ebatäpsusi, summutas need laulu üldine bravuuritsev karakter.

Toi „Valgeid lumehelbeid“ võinuks olla kontserdi kõrgpunktiks, kui kõik lauluvennad avanuksid suu laulmiseks kohe esimesel noodil. Kahjuks oli hilinejate hulk piisavalt suur, et üldmuljet südamliku laulu heast esitusest rikkuda. Vettiku „Kuu“ oli nauditav, samuti Virkhausi „Kärgata, raksata“, mida dirigent juhatas klaveripingilt. Viimane sobis oma karakterilt jõulumeeleollu ehk kõige vähem, kuid austus viiele lauluvennale, kes kooriga 55 aastat ühist lauluteed sammunud, muutis selle eriti oma teksti tõttu sobivaks. Hannikaineni „Jõulu ootel“ oli kogu esimese osa parim laul, kus ilus ühtlane meeskoori helikeel ja kammitsemata lauluind sulasid rõõmsaks tervikuks. Hea mulje jättis ka Wagneri „Palverändajate koor“ kuni lõpueelse algmotiivi kordava fortissimoni, milles oli rohkem lärmakust kui jõulist veenvust. Toi „Jõuluvalgus koidab“ oli muusikaliselt laitmatu, kuid meeleolult karm, et mitte öelda sõjakas.

Esimese osa keskel saime kuulda noort solisti nii trompetil kui laulus, ühes palas koguni mõlemal moel. Mõlemas ilmutas ta erakordset musikaalsust ja ta esinemine võlus publiku kindlalt ja jäägitult. Sellist romantilist pala nagu Saint-Saënsi „Luik“ ei osanud kuidagi oodata trompetilt, ent Miikael Tenno instrument helises. Laulus, kuigi puhtas ja viimistletus, oli tunda teatud reserveeritust ja mõnd üksikut kahtlast "jõnksatust", mis viitas võimalusele, et noormeest kimbutab häälemurre. Ettekande nautimist see siiski ei seganud. Charles Kipper klaverisaatjana oli delikaatne ja täpne nagu alati.

Kava teine osa ei esitanud koorile nii suuri vokaalseid nõudeid ja mehed meeleolutsesid vastavalt. Dirigent veetis suurema osa ajast klaveripingil, kust koor talle reageeris nõtkelt ja paindlikult. Haaravaimaks palaks kujunes Raidi „Jõulusoov“, kerkides kirkana ja pühalikuna tuisutaadi muinasmaade, tilisevate aisakellade ja punanina-hirvekeste keskelt. Kahes uudse ilmega palas esines Miikael Tenno koorisolistina, mõjuva ja värskena oma religioosses eheduses. On mu aim ekslik, kui tunneb nende laulude arranzheeringus Charles Kipperi asjatundlikku kätt? Maasalo „Jõulukellade“ puhul anti publikule luba kaasa laulda ja kava lõppes Adami jõuluklassikaks muutunud lauluga „Oh õnnis öö“, kus sooloosa taas täitis Miikael Tenno. Pärast tavakohaseid ovatsioone ja kummardusi kõlas koorilt Gruberi igiharras „Püha öö“. Vahepeal oli kavasse põimitud paar üldtuntud jõululaulu, mida koos publikuga ühise jõulukogudusena maha lauldi.

Seekordne kontsert kergitas allakirjutanu tundemaailmas mitmesuguseid vastakaid mõtteid, mida ei raatsi avalikkuses tuulutamata jätta. Distsipliinitus, millele oma kirjutise algupoolel vihjasin, kannab endal ajavaimu ebameeldivat vesimärki. Vana lauluveteranina ja endise lauluvennana võtan endale julguse ja vabaduse edastada mõningad tähelepanekuid ja soovitusi, mis hõlmavad nii lauljaid kui laulu nautijaid. Dirigendile: ka liigne heatahtlikkus võib kasu asemel kahju teha. Tööhobusele piisab kaertest ja kaelale patsutamisest, kuid hipodroomi traavel vajab ergutavat piitsa. Kontsert on võidusõit hipodroomil, mitte viljakoormaga veskile minek. Lauluvendadele: harjutusruum olgu kui sõdurile vahiteenistus, kust puudumine toob kaasa raske karistuse. Rahu ajal lähed kartsa, lahingutegevuses lastakse maha.

Kui ma oma tänases ülevaates pühendasin liiga vähe leheruumi sellele, mida ma äsjaselt kontserdilt sain (seda oli küllaltki palju) ja liiga palju sellele, millest ilma jäin, siis see ei tulene pahatahtlikkusest. Toronto Eesti Meeskoor on pikka aega olnud meie au ja uhkus. Ta on läbi teinud mitmeid kriise, kuid jäänud püsima. Ma lihtsalt ei talu olukorda, kus ta annab meile vähem, kui on suuteline andma. Publiku näoilmeist võis lugeda rõõmsat rahulolu. Tähendab see seda, et oleme kõik juba veskilised, kes enam hipodroomile ei kipugi? Andke andeks, aga selle mentaliteedi aktsepteerimine käib mulle üle jõu. Ma suudan palju, kuid mitte kanda oma otsa ees stagnatsiooni pitserit.

Märkmed: