Kakskümmend aastat tagasi olid esimesed jõulud taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Mäletan ka varasemate aastate olustikku väga selgelt. Okupatsiooniaastate vältel ei lakatud Eestis jõuluõhtutel kirikus käimast. Pigem vastupidi. Just neil, kiriku ja usu tagakiusamise aastail, kujunes jõuluõhtu kirikuskäik iga eestlase isamaalisuse järelekatsumiseks ning jõuluõhtu muutus aasta rahvarohkeimaks pühaks kõigis kogudustes. Kirikus käidi tolle püha õhtul hoolimata sellest, et järgmisel päeval oli karta koolis avalikku mõnitamist või töökohas ülemuste poolt suuri pahandusi. Oli ju neil aegadel kirikusse kuulumine ja kirikus käimine praktiliselt ainus rahva vaba tahte väljendumise viis, mida võõrvõimul isegi kõige kurjemate repressioonidega välja juurida ei õnnestunud. Ja siis korraga sai kirikusse tulla täie julgusega ja vabalt...
Viljandi oli siis minu uus kogudus, kellele pidasin jõulujutlust vanas auväärses Maakirikus. Hiiglaslik pühakoda, kus on 750 istekohta, oli rahvast nii tulvil, et vaevu pääsesin käärkambrist altarisse. Lapsed istusid altari ees põrandal ja inimmüür seisis otse altari vastas. Jutluse pidasin ka altarist, sest kantslisse pääsemiseks polnud ruumi. Vanematele kirikulistele olid need esimesed vabad jõulud üle poole sajandi ning noorematele elu esimesed Eestiaegsed Jõulud!
Neil pühadel on aga meie rahva jaoks olnud ajalooliselt koguni nii suur väärtus, et oleme rikastanud kogu maailma jõulutraditsiooni. Ilmselt pole ka siin maal kuigi palju neid kodusid, kus jõulupuud ei toodaks tuppa. Just jõulupuu ongi Eestimaine panus kogu maailma jõuluilusse. 570 aastat tagasi, 1441 p.Kr., pärineb Tallinnast jõulupuu esmamainimine. Ning ajaloolaste väitel liitsid selle paganliku kombe kristliku pärandi juurde just keskaegse Tallinna maarahva seast pärit käsitöölised. Teistesse Euroopa linnadesse ilmus see tava alles hiljem ning on tänaseks üle maailma juurde kogunud ilu ning sära paljude kultuuride hulgast.
Argihooled nüüd kõik sa jäta.
Süda vanagi nooreks saa!
Jõuluõhtu ju kutsub kõiki
Isa armastust vaatama.
Kelle süda võiks külmaks jääda,
hingejää ei peaks sulama?
Sõimelapses nüüd võime saada
elu uue ja jäädava.
Sütti täheke, sütti jälle,
maailma rahvaile Jõuluööl.
Jeesus sündinud, kõikidele
tee on avatud taevasse.
Paistab ta valgus me laste teele,
helgivad järved ja õitseb maa.
Kuuse küünaldes särab meile
kaua oodatud õnnemaa.
(õp. Eduard Salumäe, Kuusalus 1969. a.)
Õnnistatud Jõulupühi ja head uut Issanda aastat soovides:
Mart Salumäe
EELK Toronto Peetri Koguduse õpetaja