Kustutage tuled, aga süüdake küünlad!

Torontos ilmunud ajakirja „Kodukolle“ 1952. a. jõulunumbris kirjutas praost Jaan Lattik, kes ilmselt oli ikka veel sõjamälestuste kütkes: „Kui vaenlase lennukid õhtul või öösel liginevad linnale, siis kõlab korraldus ja käsklus: kustutage tuled! /…/ Kustutage tuled – see on ka muidu üks tõsine korraldus, mida inimesed ütlevad üksteisele tõsistel tundidel.“

Tuled kustutatakse öö saabudes, peo lõppedes ja haige soovile vastu tulles… 56 aastat hiljem muretsetakse väliseesti organisatsioonides selle üle, kes peaks viimast korda nende tule kustutama…

Kui tuled kustutatakse, on just sobiv aeg süüdata küünlad. On üllatav, kui kaugele üheainsa väikese küünla sära paistab pimedal ööl, kui palju soojust see annab ja kui müstiliselt ta mõjub. Küllap teavad seda hästi meie gaidid ja skaudid, kes peatselt oma Metsajõulupuule kogunevad.
Tänases maailmas, kus enam jõuludest pole korrektne rääkida ja kus vihkamise tuul püüab kustutada hubisevat jõuluküünla leeki, tuleb seda eriti hoolega kaitsta ja armastusega hoida.

Praost Lattik oli veendunud, et isegi päikesevalgus ei jõua südamesse, kus valitseb hirm, mure, teadmatus ja öö. Oma ümber nägi ta suurt hulka inimesi, kelle südametuli ja lootus olid kustunud. Võib-olla oleks siis hea mõte südameküünlad süüdata, nagu ühes tänapäevases jõululaulus soovitatakse: Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema! Ja ära pimedusel seal aset anna sa! Seda tuleks eriti meeles pidada jõuluööl, mil taevas on peaaegu laskunud maale. Ja tõelist jõulutuld ei suuda kustutada ükski võim.

Jõulud on rõõmu, rahu, andestuse, armastuse, leppimise ja küünlatule pühad, mil saame üldisest elevusest hoolimata süüvida ka endasse ja mõelda, mida võiksime tulevikus paremini ja ilusamini teha, sest: „Üksteist peab hoidma tuulte ja külma käes. / Armastus annab sooja südamel, mis on jääs (Kadri Hunt).

Just sellist võimalust pakuvad meile jõulud 2008.

Märkmed: