Soolane õnnepisar libiseb hinge.

Pimestavalt ilus lumi liugleb kõrgustest alla. Ei, see ei tuiska, sest tuult ei ole. See tõesti liugleb.

Kõik kohad on seda mõnusalt täis: üles tõstetud mantlikrae, salliserv, mis vastu suud puutub ja muu.

Laugele kukkuvad helbed panevad silmad plõksuma ja sulanud räitsakatest moodustub pisar.

See haarab kaasa ühe teise, silmanurgast valguva soolase õnnepisara ja need libisevad ühtesulanult alla suunurgani. Sealt tõmmatakse pisar keeleotsaga suhu...

Õndsust täis maitse täidab kogu keha. Sellessamas kehas peitub see imeline, lunastust ootav hingevaim, tunnetades just samal hetkel osadust Kõiksusega.

Selline on see põhjamaise eestlase jõulutunne. Kui see ka ilmsi siin võõramaises detsembriöös nõnda pole, siis tasub vaid silmad sulgeda ja sellele mõelda. Või veelgi parem, teki alla pugeda ja unistada ning ikkagi tunne enesest läbi lasta.

Imeline aeg on käes. Kristus, meie Lunastaja, on väga ligi. On püha öö. Valguse öö.

Langegu Jumala Pühadus sinu peale, armas eesti rahvas, kallis Eesti, armas kodumaa!

Märkmed: