Jõulutervitused Bad Wimpfenist
Arvamus | 23 Dec 2004  | Aino SiebertEWR
Iga aasta 26. novembril kell 17 avatakse romantilise Neckari jõe kaldal asuvas Bad Wimpfeni väikelinnas vanasaksa jõululaat. Siis marsivad vana kombe kohaselt raekoja juurde kaardiväelased koos jõululapsega edastamaks linnapeale 1487.a. kehtestatud privileege.

Alles hiljuti läbis siinset ajakirjandust teade, et Saksamaad külastab üha rohkem välismaalasi. Kõige rohkem tuleb turiste Hollandist, siis USA-st, ning üllataval kombel on ka hiinlased avastanud enda jaoks selle Kesk-Euroopa riigi, kuna nende sõnul „leidub Germaania pinnal rohkelt vaatamisväärsusi“.

Bad Wimpfenis on arheoloogide sõnul juba enne Kristust olnud nooremal kiviajal asulaid. Roomlased rajasid 90-ndatel aastatel Neckari kaldale Civitas Alisinensiumi pealinna tänu ideaalsele asendile. Ungarlaste hävitamistest hoolimata jätkus linna areng läbi aegade, selle eest pidasid hoolt nii Wormsi piiskopid kui kuningas Heinrich VII. 30-aastane sõda tõi aga 1648.a kaasa linna hävingu, haigused ja vaesuse; pealegi tähendasid aastaid kestnud lahingud lõppu linna vabadusele, sest Wimpfen määrati Hesseni Suurvürstiriigi võimu alla. Alles peale 1952. a. rahvahääletust kuulub tänane kuulus kuurortlinn Heilbronni maakonda Württembergis.

Esimene sanatoorium-hotell Mathildenbad avati siin juba 18. saj. alguses, kuid alles peale rongiliini Heilbronn-Wimpfen-Heidelberg avamist said külastajad võimaluse imetleda praeguseni säilinud uhket Lõuna-Saksamaa ainukest uusgooti stiilis jaamahoonet. Terviseparandajatest turistide arv kasvas jõudsalt, sest lisaks suurepärasele kliimale ja looduslikule ilule on linnal pakkuda arvukalt vaatamisväärsusi.

Eestlane jätab siia kindlasti oma südame, sest meenutab ju linnakene oma kindlusemüüri, tornide, kitsaste tänavate ja uhkete kirikutega meie Tallinna.

Michael Bauer tõi Saksa-Eesti Foorumisse traditsiooni külastada jõulu ootel Saksamaa erinevaid jõululaatasid. Suurepärane idee, mis annab eestlastele ja teistele välismaalastele hea võimaluse saksa kultuuri ja traditsioonidega tutvumiseks. Märkasime kohe, et Bad Wimpfen erineb täielikult Odenwaldis olevast Michelstadtist, mida külastasime eelmisel aastal. Saime kokku ajutiselt Raekoja ette lehvima pandud Eesti lipu all. Kuigi Uwe Wormser oli plaaninud meile linna ajaloo tutvustamise, osutus rahvamassis grupi kooshoidmine võimatuks. Nii sai igaüks meist prospekti, kust võis vaatamisväärsuste kohta ise teavet ammutada.

Vanimad ehitised on siin säilinud juba 13. sajandist. Bad Wimpfeni sümboliks on Blauer Turm (sinine torn) aastast 1200. Nende jalavaev, kes suutsid üles ronida, sai tasutud imeilusa vaatega vanalinnale ja Neckar-jõe orule. Steinhausi (kivimaja) külastajad said heita pilgu keskaegstele väärtuslikele seinamaalidele. Wormser Hofis (Wormsi hoovis), kus alates 13. sajandist valitsesid Wormsi piiskopid, on aga nüüdseks juba mitmendat aastat soomlased oma telgid üles löönud ja sealt ei leia enam kübetki saksa Jumala-teenijate vaimu, vaid hõljumas on põhjamaine Kalevala hing. Nagu Kalevipoegki, ei esinda naaberrahva saaga sõjas võitlevaid kangelasi tavalises mõttes, vaid pajatab sellest, kuidas olla argipäeva kangelane. Muide, saime ka teada, et Elias Lönnrothi poolt loodud soome rahvuseepose motiivid andsid J.R.R. Tolkienile ideid teose „Sõrmuste härra“ kirjutamisel. Kalevala kangelaste järeltulijad on tänaseni tänulikud looduseandide eest ja püüavad oma toodanguga, (käsitöö, marjadest valmistatud jõuluglögi, põhjapõdraliha, puutooted jms.) vahendada Saksamaal Soome erilist hinge. Mitte ainult meie foorumilastele, vaid ka teistele külalistele, oli suureks elamuseks võtta istet Lapimaa telgis ja süüa kohapeal vanade traditsioonide järgi valmistatud lõhekala. Õhtul läksime kirikusse, kus kohaliku muusikakooli õpilased esinesid piduliku programmiga. Õiges jõulumeeleolus jalutasime peale kontserti läbi tuhandete lampidega valgustatud linna restorani, kus kinnitasime keha ja vestsime juttu. Meie külaliseks oli seekord SWR4 raadiojaama ajakirjanik Aita Koha.

•••
Aasta 2004 tüürib lõpule ja nii ongi aeg tänada usinaid liikmeid, kes on viimasel aastal aktiivselt aidanud kaasa Saksa-Eesti suhete arendamisele. Tänud kuuluvad meie lauljannadele Kersti Ala-Murrile, Triin Maranile ja Natascha Gabrielile, kes alati rikastavad koosviibimisi ilusa lauluga. Aitäh ka Merje Ojasalule ja Michael Bauerile, Peeter Sepale ja Frank Wietzelile, kes ikka ja jälle abivalmilt aitavad kaasa ürituste organiseerimisel.; samuti perekondadele Wahl ja Wormser, sest nemadki on alati platsis, kus abi vaja. Soovime veel tänada meie toetajat, veinimõisa Franz Hahni juhti Zita Hahni www.weingut-franzhahn.de, kes on kandnud hoolt sellest, et meie koosviibimistel ei puuduks hea keelekaste. Veinimõisa kvaliteetseid veine saab muide nüüdseks osta ka Kodu-Eestis.

Saksa-Eesti Foorum tänab samuti Eesti Vabariigi Suursaatkonda Berliinis, EV aukonsulit senaator h.c. Helmut Aurenzit ja tema referenti Taissa Vogesit, EV Kieli Auskonsulaadi head hinge Pille Zieplist, ajalehti Eesti Elu Torontos ja Eesti Päevaleht Stockholmis, samuti Lissaboni Eestlaste Seltsi, Estmondet Shveitsis, Saksa-Rootsi Magdeburgi Ühingut ja kodulehekülje www.eesti.de meeskonda meeldiva koostöö eest ning soovib kõigile rahulikke jõulupühi ja head terviserikast uut aastat.




 
Arvamus