Ma olen mänginud esimest ja viimast korda jõuluvana ühel 1993.a. külmal talvepäeval. Helistati Tilsi Lastekodust ja paluti,et ma teeksin jõuluvana, sest kõik nende omad jõuluvanad olid nii palju juba esinenud, nad tuntakse hääle järgi ära ja see polevat enam huvitav. Mõeldud, tehtud.
Lapsi, kasvatajaid ja õpetajaid oli rohkearvuliselt. Koolimaja ja lastekodu asusid ühe katuse all, kõik olid sõbralikud, lahked ja ühtehoidvad. Vaatasin ka laste tubadesse. Tol kaugel ajal olid need toad juba korras, remonditud, puhtad ja hoolitsetud. Kõik nagu kodus.
Ma võisin jõuluvanana uhkust tunda, sest kingikott, õigemini kaks — päkapikk tassis teist suurt kotti — olid head-paremat täis. Lahked välismaalased Rootsist, Soomest, Saksamaalt ja ka Eesti omad firmad ning kohalik vald olid vaeslastele heldelt mõelnud.
Astusin suurde saali ja ma tundsin kümneid ootusärevusest säravaid silmi oma kehal, õigemini seljal, sest seal asus hetkel mu kõige tähtsam sõnum, aare, varandus. Ma tundsin, et mu seljas on kõigile midagi, keegi ei jää ilma ja kõik võivad tänasest õhtust rõõmu leida.
Lapsed lugesid ükshaaval luuletusi, laulsid, tantsisid ja olid rõõmsad. Miskit ei reetnud, et nad on lastekodu lapsed, ilma vanemateta. Ehk nad olid juba harjunud, pikki aastaid ja päevi omakeskis, paljude heade, ütleksin kuldsete inimestega koos, leidnud uue kodu Tilsis.
Kui hüüdsin ühe väikese, 2-aastase poisikese nime, tuli temaga koos ka tema 4-aastane vanem vend.
Kasvataja ütles, et vanem vend käib alati oma noorema vennakese kõrval ja kaitseb teda. Ta lisas, et need lapsed on hiljuti siia tulnud (vanemad alkohoolikud). Nad pole veel selle maja eluga harjunud, hoiavad omaette ja on väga vaiksed.
Ma ei hakanud neilt salme nõudma, andsin kummalegi kingitused üle ja küsisin vaid, et mis te tahate, et jõuluvana teile teeb.
Seda küsimust ma kahetsen.
Mäletan, et siis juhtus midagi, miks ma enam kunagi ei soovi jõuluvana mängida.
Lapsed seisid vaikides mu ees, kuid silmitsesid mind teraselt. Mulle tundus, et nad on ainukesed lapsed siin saalis, kes ei vaatagi mu kingikoti peale.
Need lapsed vaatasid mu südamesse ja hinge.
Vanem vend ütles tasakesi mu kõrva sisse: „Jõuluvana, me tahame koju...“