Avasõna ütles klubi esimees Ylo-Mark Saar. Ta rõhutas, et tore on sellist sünnipäeva pidada vanade sõprade keskel ning tutvustas külalisi.
Hannes Oja meenutas rügemendi loomist, kuna oli sel ajal, 1943.a. lõpus ja 1944.a. algul eestlastest vabatahtlike keskuses Taavettis. Soomepoiste eesmärgiks oli juba 1943.a. muuta eestlaste Vallila pataljon koosseisult täiesti eestiliseks. Mehi oli pandud praktiseerima kompaniide kirjureina, varustajaina jt. ametitesse, andmaks väeosale eesti võitlusüksuse ilmet. Kpt. Karl Talpak oli eesti vabatahtlike süda ja hing; ka soome juhtkonnal olid käimas ettevalmistused eesti rügemendi loomiseks. Kindral Pajari ja staabiülema Leimu allkirju kandvas käskkirjas oli see kava olemas. Kui aasta lõpul hakati eestlasi Taavettisse koondama, toodi sinna ka kol-ltn. Eino Kuusela, kes valdas eesti keelt, kuna oli saanud ettevalmistuse Eesti Kõrgemas Sõjakoolis.
Soome armee kõrgemad juhid olid otsustanud formeerida rügemendi 30. nov. esildise põhjal. 23. dets. alustati soome keele tundidega ja kolmekuningapäeval mindi juba Taavettisse sõduritena lotade peoõhtule. Sel ajal oli tulevases jalaväerügemendis 1800 meest, 21 ohvitseri ja 75 allohvitseri. Kõik eeltööd lõpetati jaanuaris 1944.
8. veebr. käskkirjaga moodustatigi rügement. Käskkiri jõudis Taavettisse 13. veebr. Järgmisel päeval teatati kol. Kuuselale tema määramisest rügemendi ülemaks. Veebruari lõpus oli JR 200 koosseisus 2058 meest. Kohe alustati intensiivse õppetegevuse ja kursustega. Taavetti muutus eesti keskuseks. Rügemendi staabiülemaks oli maj. Helenius ja staabikompanii ülemaks ltn. Mäkelä.
Friida Rämmeld esitas Virve Osila luuletuse „Mu Eestimaa“, misjärel Edgar Marten mälestas langenuid ja soomepoiste ridadest 2003.a. lahkunuid: Aksel Piirsalu, Evald Blumberg, Evald Jagus, Ferdinand Koger ja Felix Laansoo. Nende mälestuseks lauldi „Mälestuspalves ristatud käed“.
Õp. Tammsalu pidas söögipalve, järgnes lõunasöök ja siis ka aastapäevakõne Jaan Tammsalult, kes on Viljadnimaa praost, Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja praegu Peetri koguduse abiõpetaja. Õpetaja ütles, et pidupäeval, kus tullakse meenutama 60 aasta taguseid sündmusi, peaks tema olema õigupoolest kuulaja. Ta rääkis, et igas peres peaks olema mõni vana mees, kes noortele edastaks teadmisi ja räägiks mälestusi.
Vendade Akfred ja Heino Karu tütred Marjut ja Sirje olid koosviibimisele saabunud Viljandist
Kõneleja mainis, et ta on praegu Torontos selle koguduse õpetaja, mille soomepoisid aitasid üles ehitada ja rääkis imest, mida eestlased on kogenud kahel korral, saades Jumalalt kingituseks vabaduse.
Rääkides eesti sõdurite võitlustest rõhutas ta, et neil on olnud suur mõte rahvahulkade vabastamisel. Kui aga rahvas kaotab usu, siis pole ka enam vabadusel mõtet. Eesti rahval on siiski usu tunne olemas, seda õpetab vanaema lapsele õhtupalvena mõttega, et kuigi laps selle ehk unustab, võib see hiljem elus talle meenuda, kui olukord raskeks läheb.
Pärast kohvijoomist organiseeris P. Kaups rahvuslikke ühislaule. Soome külaline V. Kallio kutsus kõiki 27. aprillil kell 3 p.l. Suomi-Kotisse Soome veteranide päevale koos abikaasadega ning rääkis Soomes käimasolevast korjandusest hõimuveteranidele, millest saavad osa ka eestlased kodumaal.
Raffi Moks luges ette eeloleva aasta juubilaride nimed. Vanim soomepoiss on J. Eilau (94), noorim H. Sepp (77). 90-aastased: P. Rohunurm, A. Jager, 85-aastased: B. Roolaid, H. Oja, A. Nool, P. Toomsalu, A. Suurkask ja P. Loosberg; 80-aastased: W. Lepik, E. Mänd, V. Veemees, E. Hert, R. Männik, R. Kuusik, P. Kasekamp, U. Veideman, K. Noor, H. Roos, Ü. Allikas ja I. Lauringson. Toronto soomepoiste nimekirjas on kõik Põhja-Ameerikas asuvad relvavennad.
Paavo Loosberg tänas kõiki, kes olid ilusa ürituse õnnestumisele kaasa aidanud, eriti aga pr. Ene Tamme, kes oli palju vaeva näinud, kuid pidi õnnetuse tõttu ürituselt puuduma. Ta rõhutas Eesti vabaduse tähtsust, tsteerides Taaveti laulu sõnu: „Laulge kiitust Jehoovale...kuulutage rahvaste seas Tema tegusid.“