Olin väikestviisi shokis kui armas naabriproua Inna möödunud teisipäeval mu ukse taga seisis ja ulatas kimbukese esimesi kevadlilli,
lumikellukesi, mis ta oma maakodust linna oli toonud. Kas talv siis jäigi meil lihtsalt vahele? Teil võib Kanadas olla talvest mõõt täis, aga meie pole kevadeks veel valmis.
Järgmisi lumikellukesi nägime kaks päeva hiljem Stockholmis, kus nende seltsilisteks olid krookused. Üks põõsas Narvagatanil juba punnitas lehti pungadest. Külmakraade on Eestis olnud loetud päevi, „Lumi on tänavu Eestis eksikülaline“, on öelnud meteoroloog Merike Merilain ja Postimees kirjutanud: „Tänavune talv on ilmselt Eesti paari sajandi kõige soojem“. Nii ka kogu Põhjalas. Aga vanasti olid talved just külmemad, kas tegemist võiks olla soojema talvega andmete pidamisest saadik? Ometi on selle loodusraporti kirjutamise päeval Tallinnas lõpuks maa valge. Kuna tegu on lumelilledega, kelle asi ongi valgest vaibast läbi, päikese poole pürgida, siis tundku nad endid hästi, nagu meiegi seda nüüd teeme.
Valged kevadkellukesed võivad vahel segi minna. Õigemini eksitavad nende nimed, nii eesti kui inglise keeles. Pildil olev
lumikelluke (Galanthus nivalis,
Snowdrop) on saledam ja häbelikum (kinnisema õiega) kui teine külmakartmatu, temaga ühel ajal ilmuv
märtsikelluke (Leucojum vernum,
Spring Snowflake). Märtsikelluke on suurema ja justkui bravuursema, avatud kellukaga, mille igat ääre-sakki kaunistab kollakas-rohekas täpp. Mõlemad on Kesk- ja Lõuna-Euroopast pärit ja seega Eestis n-ö kultuurkülalised.
Meelespea:
Drop, tilgake, ongi saledam ja
flake ehk lumehelves avatult uhkeldav. Eesti keeles võiks ümaramat, kollakate täppidega märtsikellukest seostada enam soojendava märtsipäikesega. Minu haugimälu tõotavad need seosed aidata küll!
Riina Kindlam, Tallinn
