Harri Kivilo

Priiuse põlistamise tähistamine märtsiküüditamise aastapäevaga peaaegu samal ajal viib mõtted mitte ainult vabadusele, vaid seda ohustavatele olukordadele. Eestlased on kauges minevikus olnu ajel priiust aastasadu igatsenud, oma riigi loonud, iseseisvuse kaotanud ja uuesti saanud. Uuesti vabaks saamist on nüüd tähistatud justkui viimase 20 aasta vältel riigi poolt tehtu tõttu jääb see „kallis anne ja taeva kingitus” põliselt kestma.

Rõõmustavalt on riik väga pikale okupatsiooniaegsele taandarenemisele vaatamata mitmes valdkonnas hästi hakkama saanud ning meil on sõpru, kes on lubanud meid vaenlaste tõrjumisel abistada. Kuid ajaloolase Jaak Valge sõnul olid „esimesel iseseisvusajal inimesed hoopis rohkem Eesti-kesksed, riik oli iseseisvam, Eesti käekäik sõltus rohkem Eesti riigijuhtide otsustest. Ühine vastutus liimis ühiskonda rohkem kokku – eestlastes oli rohkem Eestit. ...Toona oli eestlane tulihingelisem, kui nii sobib öelda, täna oleme poliitiliselt suhteliselt leiged, ning selle üheks põhjuseks on ka see, et meid puudutavate suurte otsuste raam pannakse paika mujal, meie otsustame vaid detaile.”(Postimees 27.03.13).

Tulihingelise eestlane olemise tagas toona riigipoolne sihikindel rahvusliku iseteadvuse arendamine. Too iseteadvus võimaldas okupatsiooniajal suuremal osal eestlastel eestlaseks jääda ning innustas paguluses paljusid eestlust hoidma ja Eestile vabadust nõudma. Iseseisvuse taastamise lausa lõõmav tulihingelisus ei kestnud kaua. (Loe edasi Eesti Elu 5. aprilli paberlehest )

Märkmed: