Paguluses jõudis Juhan Jaik eluajal välja anda ühe raamatu (KULDNE ELU – 1946). Aastakümneid hiljem (ligemale 50 aastat peale autori surma) leiti tema arhiivikohvrist trükivalmis käsikiri, mis Eestis avaldati (TIROLIAANA – 1999). Jaik on kodumaal täna taasavastatud ja tema varasemaid töid rohkesti avaldatud.
Oma ajas tunnistati Jaiki lopsakat stiili, mahedat-muigavat huumorit, mis rõhutatult toetus Võrumaa ajaloole, kirjaniku reisiretketest Võru maile ja ajakirjaniku isiklikele muljetele tuginevaid argiseikluste kirjeldusi. Looming on üles ehitatud optimistlikele lahendustele, sisaldades südantkriipivat tragismigi. Jaik kasutab kirjakeelt, pikkides seda võrokeelsete dialoogide ja tekstilõikudega. See meetod loob omapärase hingelise meeleolu.
Noorematele uudiseks ja vanematele meeldetuletuseks olgu siinkohal antud pildike Juhan Jaiki mitte just kirjust eluloost:
Sündinud 13. jaanuaril (v.k.j. 1. jaanuaril) 1899 Sännas Võrumaal. Isa – Madis Jaik oli mõisatööline Tsooru valla Roosiku mõisas, hiljem Luhametsas. Peres oli viis last – Juhan ja tema neli õde.
Lõpetas Tsooru ministeeriumikooli, seejärel elas Võrus, kus 1915. a. arreteeriti ja saadeti Volgamaile asumisele. Asumiselt naases Võrru, kus kommunistid ta arreteerisid. Vabanedes peatus Tallinnas, õppis õhtukeskkoolis.
Võitles Vabadussõjas.
Edasine elukäik:
• 1920–24 — Eesti Kirjastusühing
• 1926–27— Kaitseliidu ajakiri KAITSE KODU
• 1926 — Eesti Kirjanike Liidu liige
• 1928–35 — POSTIMEES, Tallinna toimetus
• 1935–36 — Eesti Raamatuaasta peasekretär
• 1934–38 — Eesti Autorikaitse asutajaliige ja tegevuse korraldaja
• 1941 — Võrumaa Teataja toimetaja
• 1927 — abielu Wilhelmine Kanarikuga. Perre sündis neli last: Peep, Ilo, Koit, Säde
• 1944 — põgenemine üle Saksamaa, Austria ja Prantsusmaa Rootsi, kus suri 10. detsembril 1948. Tema põrm on puhanud mitmel Rootsi surnuaial, 1990. aastast Tallinnas Rahumäe kalmistul.
Eestis on vabanemise järel tema teoseid arvukalt taastrükitud ja usutavasti on mitmed trükised ka siinpool ookeani „maandunud“.
Jah, Juhan Jaiki taasleidmine teeb heameelt. Võiks hinnata nii: autori looming on sujuv pajatus, vahel „piibujuttki“. Kirjakeelne autor kõnnib Võro maal, vanal Võromaal, mis veel tsaaride kamandada, tagasivaated ulatuvad Rootsi aega ja vahel veel kaugemalegi, mis ikka rahval meeles ja keeles ning kulgevad Vabadussõja järgses Eesti Vabariigis. Põimuvad realism ja müstika, fantaasia ja vabalt rändlevate mõtete ulmelend. Kohtad ristimiseelset maailmavaadet ja kristlikku osadust. Oluline seegi: vahel kipume muinasaja ja kristluse saabumise vahele „musta joont“ vedama. On’s see päris nii?
Soojus ja südamlikkus on Jaiki märgusõnad. Head on isa ja ema ja armastatu, südamesoojust jätkub vanapaganalegi. Autor armastab loodust, lapsi, loomi ja inimesi. Põlgab neid, kes on looduslikud ja inimlikud väärtused kaotanud.
Tartu College’i lugemisteater ILUTULI tahab mõnda tahku Juhan Jaiki loomingust publiku ette tuua. Meil on hea konsultant – pr. Salme Vesi.
Loodame publikule kinkida meelelahutust ja mõttetegevust.
Märkige siis kalendrisse: 2. mai 2007 kell 18.30 Tartu College’is lavastus – Juhan Jaik TONDIPESAS.
Lavastaja
Aarne H. Vahtra
