Võtaksin meenutada kaht olulist sündmust, millest üks leidis aset kakskümmend viis aastat tagasi ja teine vaid aasta eest. Juttu tuleb 16. novembril 1988 Eesti NSV Ülemnõukogu poolt vastu võetud suveräänsusdeklaratsioonist, mida tähistame taassünnipäevana, ja eelmise aasta 14. novembril avalikkuse ette jõudnud "Harta 12st".
Põhjuse, miks ma suveräänsusdeklaratsioonist soovin rääkida, andis üks noor inimene, kes kalendrisse vaadates imestunult küsis, et mida see "taassünnipäev" küll tähendada võiks – mis või kes sel päeval siis õigupoolest taas sündis?
Sellist ignorantsust ei maksa imeks panna. Mäletan ise neid aegu, kui Valdo Pant tegi Eesti Televisioonis oma kuulsat saatesarja "Täna 25 aastat tagasi". Tookord tundusid kõik need koledad sõjasündmused, millest saates räägiti, mulle kusagil kauges-kauges minevikus toimununa, ehkki neist oli möödas "vaid" kakskümmend viis aastat.
Nii kipuvad ka taassünnipäeva põhjuseks olnud sündmused tänaste noorte jaoks oma tähendust kaotama. Eriti siis, kui seda teemat ei peeta oluliseks kooli ajalootundides ja siis, kui sellest ka meedias eriti palju juttu ei tehta. Veerand sajandi möödumise Rahvarinde loomisest suutis "ametlik Eesti" ju peaaegu surnuks vaikida.
16. novembriks kokku kutsutud ENSV Ülemnõukogu erakorralisel istungjärgul oli, teadagi, põhiküsimus seisukoha võtmine NSV Liidu konstitutsioonimuudatuste ja -täienduste kohta. Nimelt soovisid Moskva keskvõimud likvideerida põhiseadusega seni liiduvabariigile antud formaalsegi võimaluse liidust välja astuda.
Istungjärgupäeva "Noorte Hääles" ilmus artikkel pealkirjaga "Jõudu tööle, istungjärk!" Avaliku arvamuse ja turu-uuringute keskus Mainor, millest on tänaseks välja kasvanud tuntud ja tunnustatud uuringufirma TNS Emor, tutvustas selles artiklis vahetult istungjärgu eel läbi viidud arvamusküsitluse tulemusi. Neist selgus, et 72 protsenti elanikkonnast pidas vajalikuks konstitutsioonimuudatusi mitte toetada. Eestlastest arvas nii koguni 85 protsenti.
Kuid rahva arvamus ei selgunud üksnes arvamusuuringute abiga – Ülemnõukogu sai hulgaliselt põhiseaduse paranduste vastaseid kirju ja koosolekute protokolle, milles oli ühtekokku 861 987 protestiallkirja. Eesti inimesed olid Rahvarinde loomise lainel muutunud poliitiliselt üliaktiivseks ja tunnetasid oma jõudu.
Suveräänsusdeklaratsioon kuulutaski Eesti seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. Mõistagi keeldus Moskva sellist otsust tunnustamast ja Eesti tegeliku suveräänsuse saavutamiseni kulus veel mitu aastat. Kuid vastuseks küsimusele, mis sellel taassünnipäeval siis õigupoolest sündis, võib öelda, et ka Eesti NSV ametlik võim asus sel päeval rahvaga ühele poolele, võttes kuulda avalikku arvamust.
Ülemnõukogu saadikuid oodati hilisõhtuni Linnahallis ja neid tervitati seal nagu kangelasi. Istungjärgu järel toimunud arvamusküsitluses leidsid juba 97 protsenti eestlastest ja enam kui pooled mitte-eestlastest, et Ülemnõukogu saadikud tegutsesid rahva huvides.
Nüüd aga eilsest päevast aasta tagasi, kui avalikkuse ette jõudis "Harta 12" nime kandnud pöördumine. Veebikeskkonnas petitsioon.ee toetas seda 18 210 inimest. Harta taustaks olnud poliitiline olukord oli üsna tuline – üle Eesti toimusid meeleavaldused valeliku poliitika vastu.
Hartale järgnes presidendi poolt kokku kutsutud jääkeldri nõupidamine ja sellele omakorda rahvakogu. Kodanike ootused ja ettepanekud poliitilise kultuuri parandamiseks ja poliitilise konkurentsi avamiseks koguti nelja kuuga kokku ja esitati pärast põhjalikku analüüsi ja arutelusid riigikogule. Kuid vaatamata jääkeldris antud lubadustele vajalikud seadusemuudatused kiiresti vastu võtta, "menetleb" parlament neid ettepanekuid tänini.
"Ärge sundige meid pettuma!" meenutas president Ilves riigikogu sügishooaja avaistungil seadusandjatele nende lubadusi. Tõepoolest huvitav, mida on nende lihtsate ettepanekute juures terve aasta menetleda?! Oleme ju korduvalt näinud, et kui võimukoalitsioonil on tarvis mõnda vajalikku seadusmuudatust läbi suruda, siis korraldatakse kasvõi kolm lugemist ühel päeval või kutsutakse kokku erakorraline istungjärk.
Rahva ootustega ühte jalga käimisega pole aga riigikogul kuhugi kiiret. Ning usaldus meie võimuinstitutsioonide vastu muudkui langeb.
Põimisin need kaks teemat sellesse kommentaari kokku mitte ainult selle pärast, et tegemist on lähedaste kuupäevadega. Tahtsin osutada paradoksile, et kui kakskümmend viis aastat tagasi julges ülemnõukogu rahva soovidega arvestades vastu astuda NSV Liidu keskvõimule, mis oli tol ajal veel piisavalt vägev, et oma vastased pihuks ja põrmuks teha, siis Eesti Vabariigi riigikogu ei oska rahva poolt tehtud ettepanekutega juba enam kui pool aastat midagi muud peale hakata, kui menetleb neid otsekui lõputut kummi venitades. Justnagu lootes, et enne lõplike otsusteni jõudmist jõuavad kätte järgmised riigikogu valimised.
Tundub, et aasta eest tehtud katse riigikogu tegevust rahvakogu abil kodanike ootustega paremasse vastavusse viia on läbi kukkunud.
Võib olla oleks vaja hoopis uut Rahvarinnet?
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare on võimalik täispikkuses kuulata siin: http://vikerraadio.err.ee/kuul...
Toimetas: Rain Kooli
