Juhan Kivirähk, sotsioloog

Järgmise nädala teisipäeval ja kolmapäeval leiab Venemaa pealinnas Moskvas aset ülemaailmne kaasmaalaste kongress. Nagu teatas Venemaa välisministeeriumi kaasmaalaste probleemidega tegeleva ametkonna juht Aleksander Tšepurin, saabub suurem osa kongressi delegaatidest Moskvasse niinimetatud "lähivälismaalt" ehk endise Nõukogude Liidu aladelt. Eestist sõidab Moskva kongressile 19 esindajat.

Võite küsida, miks see meile peaks huvi pakkuma, kui Venemaa oma võõrsil elavaid poegi ja tütreid kokku kutsub. Iseenesest on see ju üks ütlemata kena komme, kui rahvuskaaslased aeg-ajalt omavahel kohtuda ja juttu puhuda saavad. On ju näiteks eestlasedki 1972. aastast alates kümnel korral kogunenud ESTO-dele – maailma erinevates riikides elavate eestlaste kokkutulekutele, et siduda eestlasi ja Eesti juurtega inimesi kogu maailmas.

Nende ürituste erinevused on aga ilmsed. ESTO-de korraldamise algatas ikkagi välismaal elav eesti kogukond sooviga mõjutada isamaal toimuvat - kuni Eesti taasiseseisvumisele kaasa aitamiseni. Venemaa aga püüab maailma erinevates riikides elavaid venelasi organiseerida ühtseks diasporaaks selleks, et suurendada oma mõjujõudu rahvusvahelisel areenil, eriti aga naaberriikides ehk Kremli terminoloogia kohaselt "lähivälismaal".

Venemaa kaasmaalaste suuremaks konsolideerimiseks ning vene keele- ja kultuuriruumi säilitamiseks nende asukohariikides, on Venemaa välispoliitikas välja töötatud nn. "humanitaarne dimensioon". Selle poliitika kohta tehtud uuringut esitleti eelmisel reedel Tallinnas ja sellest oli ka Vikerraadios mitmel korral juttu. Raamat "Vene välispoliitika "humanitaarne dimensioon" Georgia, Moldova, Ukraina ja Balti riikide suhtes" valmis kuue riigi mõttekodade koostöös. Selle läbiviimist rahastasid Rahvuslik Demokraatia Sihtkapital (National Endowment of Democracy) USA-st ja Avatud Ühiskonna Instituudi Ida-Ida piiriülese koostöö programm.

Venemaa rahvuskaaslastele suunatud poliitika tundmine on oluline, kuna see avaldab otsest mõju eesmärkidele, mida taotleb Eesti oma lõimumispoliitikas. Kui meie sooviks on siinsete mitte-eestlaste integreerimine Eesti ühiskonna sisse, siis Venemaa kaasmaalaspoliitika püüab kujundada venekeelset kogukonda eestikeelse ühiskonna kõrvale, sellega konkureerivana, kusjuures soovitakse saavutada selle kogukonna tegevuse mõjutatavus Vene riigi poolt.

On üsna huvitav jälgida seda dispuuti, mis kaasnes Eesti esindajate valimisega kaasmaalaste esindusorganitesse. Tavapärastele demokraatlikele protseduuridele ei ole siin kohta. Balti riikides levitatava kaasmaalaste ajakirja "Baltiiskij Mir" peatoimetaja Dmitri Kondrašov ütleb oma artiklis avameelselt, et Venemaa valib ise partnerid, kellega ta soovib koostööd teha.

Ka tänavu Moskvasse sõitev kaasmaalaste delegatsioon pandi kokku Venemaa saatkonna valvsa pilgu all. Ühtegi Eesti ametlikus poliitikas esindatud Venemaa kaasmaalast – Riigikogu või kasvõi mõne parlamendierakonna venelasest liiget - me sellest nimistust ei leia.

Seepärast on üpris kahtlane, kas leiab toetust Läti esindaja Dmitri Jermolajevi ettepanek valida tulevikus piisavalt suure arvu kaasmaalastega piirkondadest esindajaid Venemaa valitsusväliseid organisatsioone esindava nõukogu - Vene Avaliku Koja - koosseisu. Kreml ei soovi näha kaasmaalasi Venemaa poliitikat mõjutamas, vaid soovib ise nende kaudu mõju avaldada asukohariikide poliitikale.

Üheks "humanitaarse" mõjutamise vahendiks on loomulikult massimeedia. On kõlanud ettepanekuid, et Moskva peaks võtma endale post-nõukogude ruumis informatsioonilise Kolmanda Rooma rolli.
Paljuski see juba niimoodi on, sest Venemaa on astunud üha jõulisemaid samme venekeelse inforuumi oma kontrolli alla võtmiseks.

Meie aga istume käed rüpes. Oleme siiani elanud arusaamaga, et kes tahab Eestis toimuvast aru saada, see õppigu eesti keel selgeks. Justnagu ei kujutaks nende inimeste veendumused ja hoiakud, kes vähese keeleoskuse pärast eestikeelsest infost aru ei saa, meie jaoks mingit probleemi. Pealegi, ei maksa unustada, et ka eesti keelt oskavate venelaste esmased infoallikad on ikkagi venekeelsed.

Sel kolmapäeval Eesti Koostöö Kogu poolt korraldatud konverentsil tõusis minu jaoks emotsionaalseks kõrghetkeks ajakirjanik Jekaterina Eilarti sõnavõtt, kes illustreeris praktiliste näidetega enne teda esinenud ajaloofilosoofi Marek Tamme väiteid Eesti ühiskonnas levivast hiilivast sallimatusest.

Venemaa poolt pakutav muutub siinsele venelasele ahvatlevaks siis, kui ta endale Eesti ühiskonnas kohta ei leia, kui ei ühiskond ega riik teda kõnetada ei soovi, kui tal on raske määratleda oma identiteeti. Ei saa just öelda, et Eesti ühiskond selle oma muukeelsetele kaasmaalastele eriti lihtsaks oleks teinud.

Küllalt märkimisväärne osa eesti ühiskonnast ja ka paljud poliitikud on seisukohal, et ongi parem, kui venelasi võimalikult vähe Eesti avalikus ja ühiskondlikus elus osalemas on. Suhtumise asemel "õppige eesti keel selgeks, pärast seda tekib teil ka õigus Eesti asjades kaasa rääkida" oleks vaja kasutada hoopis teistsugust retoorikat: "Meil on teid siin Eestis väga vaja, kuid selleks, et koos elu paremaks muuta, oleks vaja, et te ka eesti keele selgeks õpiksite!"

Meie poliitikud võivad küll jääda korrutama, et Eesti keele- ja kodakondsuspoliitika vastab igati rahvusvahelistele nõuetele. Nii see tõesti on. Ent selle asemel tuleks hoopis küsida, kas see poliitika vastab ka Eesti riigi reaalsele olukorrale ja meie ühiskonna tegelikele vajadustele?

Märkmed: