Foto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht
Juhan Kivirähk
Sotsioloog Juhan Kivirähk kritiseeris viis aastat tagasi teravalt valitsuse käitumist pronksiööl – mida arvab ta nüüd?
Avalikkuses palju poleemikat tekitanud kaitsepolitsei aastaraamat ilmus vaid paar nädalat enne seda, kui täitub viis aastat pronksiöö toimumisest. Kui tookord aset leidnud sündmused olid Eesti ühiskonnale ootamatud ja šokeerivad, siis järgnevatel aastatel on ülevaated Eesti suhtes teostatavast Venemaa mõjutustegevusest muutunud kapo aastaraamatute rutiinseks osaks. Kuid siiski tundub, et alati ei osata vahet teha, kust läheb piir Venemaa sekkumise vahel teise riigi siseasjadesse ning Eestis elavate venelaste poolt oma riigile esitatud õigustatud ootuste ja nõudmiste vahel.
Kaasmaalaspoliitika on osa Venemaa välispoliitika nn humanitaarsest dimensioonist, mis näeb ette välismaal elavate venelaste huvide kaitset ja nende konsolideerimist ühtseks kogukonnaks. Et tegemist on Vene riigi tööriistaga enda välispoliitiliste eesmärkide teostamisel, seda on otsesõnu kinnitatud „Vene Föderatsiooni rahvusliku julgeoleku strateegias 2020. aastani”.
Arvestades, et Venemaa üks eesmärke on oma mõjuvõimu hoidmine ja suurendamine naaberriikides, pole idanaabri jõupingutused mõistagi suunatud mitte venekeelse elanikkonna paremale lõimumisele nende riikide põhirahvustega, vaid toetavad pigem separatismi. Seeläbi on Venemaa kaasmaalaspoliitika otseselt vastandlik Eesti riigi püüdlustele muudest rahvustest inimesi kohalikku ühiskonda integreerida.
Ei olnud sugugi juhuslik, et eelmise aastakümne keskel hakkasid kuhjuma pinged pikka aega suhteliselt rahulikult Tõnismäel seisnud pronkssõduri ümber. Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 60. aastapäev, mida Moskvas suurejooneliselt tähistati, andis võimaluse tõsta Venemaa ja Eesti erinevad seisukohad ajaloosündmuste mõistmisel tähelepanu keskpunkti. Pronkssõdur muudeti paari aastaga nende vastuolude võimsaks sümboliks.
Kõige kaalukam vastulöök Venemaa sellekohastele kavatsustele oleks olnud pronkssõduri teisaldamine eestlaste ja venelaste ühiste jõududega ja vastastikusel kokkuleppel – nii nagu esialgu plaanis oli. See aga, et mälestusmärk teisaldati ülepeakaela, saadetuna massilistest rahutustest, ei olnud Venemaale küll täielik triumf (viimast kavandati saabuvat hiljem, 9. mai paiku), kuid oli kaasmaalaspoliitika eesmärke arvestades siiski üsnagi meelepärane lahendus. Toimunu viis eestlaste ja venelaste vastandumisele, venekeelse elanikkonna usalduse vähenemisele Eesti riigi vastu – tuues seega kaasa just neid tagajärgi, mis kõige paremini tõukasid Eestis elavaid venelasi Eestist eemale, Venemaa „kaastundlikku” rüppe.
Just pronksiööde tulemusel sai tavaks sildistada kõik võimuloleva valitsuse poliitikaga rahuolematud isikud Eesti riigi vaenlasteks. Seda mugavat positsiooni – „kes ei ole meie poolt, need on Eesti iseseisvuse vastu” – püüab riigivõim ekspluateerida tänini.
Seekordne kapo aastaraamat kirjeldab Venemaa kaasmaalaspoliitika aktiviseerumist vastuseisus venekeelse gümnaasiumihariduse reformile, üritades seda näidata kui Venemaa poolt üksikute mõjuagentide kaudu suunatud tegevust, millel ei olevat mingit seost Eestis elavate venelaste tegelike muredega. Kui aga süveneda sotsioloogiliste uuringute tulemustesse, avaneb mõnevõrra teistsugune pilt. Teatud osa venekeelse elanikkonna hirm forsseeritud ülemineku ees eesti õppekeelele on reaalsus.
Kelle nägu on koolireform?
Iga inimene, kes on vähegi koolieluga tuttav, teab, et nii eesti kui ka vene koolides õpib nii suurema kui ka väiksema motivatsiooniga noori. Praegune reform näib olevat ette valmistatud ideaalsete õpilaste jaoks ideaalsetes tingimustes realiseerimiseks. Kuid paraku tuleb reaalses elus ideaalseid tingimusi harva ette – me elame karedas maailmas. Keskmise võimekusega noored, kellel tihti tekib ainest arusaamisega raskusi ka emakeeles, sellesse ideaalpilti lihtsalt ei mahu.
Muidugi võime me süüdistada koolijuhte, kohalikke omavalitsusi või miks mitte ka valitsust ja haridusministeeriumi selle, juba paljude aastate eest otsustatud reformi ettevalmistamata jätmises. Kuid kavandatavaid inimkatseid hakatakse sooritama ikkagi mitte milleski süüdi olevate konkreetsete õpilastega.
Pae gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Pavel Alonov tunnistas, et ta peab pidevalt tegema topelttööd, tõlkides õpilastele nende jaoks tundmatuid sõnu ning pühendades kolmandiku oma tunnist sellele, et õpetatu sisu ka vene keeles kokku võtta. Väidetavalt on eestikeelsest aineõppest arusaamisega raskusi koguni paljudel keelekümblusklasside õpilastel.
Arvestades seesuguste probleemide olemasolu, on ülekohtune tembeldada poliitikud, kes oma valijate muret venekeelse hariduse tuleviku pärast avalikult väljendavad, Venemaa tööriistadeks. Jah, Venemaa ametlik poliitika võib neile kaasa tunda, kuid neil on täielik õigus enda valijate huvide eest seismiseks.
Kui kaitsepolitseil on andmeid Mihhail Kõlvarti, Yana Toomi või Mihhail Stalnuhhini kahtlaste sidemete kohta Venemaa ametiisikutega, siis just sellest olekski pidanud kirjutama. Praegusel juhul antakse kõigile oma laste tuleviku pärast muret tundvatele venekeelsetele lastevanematele sõnum, et Eesti riik ei soovigi nende muresid kuulda võtta. Veelgi enam – valitsuse targas poliitikas kahtlemine samastatakse vastuseisuga Eesti iseolemisele…
Nagu tabavalt märgib Tallinna ülikooli õigusakadeemia president Rein Müllerson, võib kapo aastaraamatusse sattumine sel kombel saada templiks, millega märgistatakse mitte ainult „teisitimõtlejaid”, vaid kõiki, kes oma peaga mõtlevad.
Kurdid kõrvad
Kui meie võimupoliitikud enamasti jäävad kurdiks vähelõimunud mitte-eestlaste ja neile kaasa tundvate poliitikute seisukohtadele, siis ehk võtavad nad ometi kuulda „eeskujulikult lõimunute” sõnu. Eelmisel nädalal tegi noorteühingu Avatud Vabariik esimees Jevgeni Krištafovitš etteheiteid valitsusstruktuuridele, et neil puudub poliitiline tahe lõimumisteemaga tõsiselt tegeleda.
„Otsustajad peavad lõpuks mõistma, et ühiskonna lõimumine ei ole meie kontekstis ainult humanitaarse tähendusega küsimus, see on üks julgeolekupoliitika keskseid osasid! Ja sellesse tuleb suhtuda ka vastava tõsidusega, sest lihtsam, meeldivam ja odavam on investeerida lõimumisse kui pärast võidelda separatismiga,” väitis Krištafovitš. Ent lõimumine saab sündida koostöö, mitte aga kaptenisillalt korralduste jagamise kaudu.
Eduka lõimumispoliitika teostamiseks ei tohi me loomulikult ignoreerida Venemaa poolt oma kaasmaalaste suunal aetavat poliitikat, kuid me ei peaks sellega ka pea ees võitlusse tormama. Pigem oleks õige kasutada sarnast käitumisviisi, nagu tehakse idamaadelt pärit võitluskunstides, kus väiksema füüsilise jõuga vastane kasutab vastase rünnakujõudu oma huvides. Arvestades meie piiratud võimalusi venekeelses inforuumis, millest kirjutas eilses lehes Ainar Ruussaar (Pronksiööd värvitelevisioonis, EPL, 23.4), ei tasu infosõjas Kalevipoja kombel lapiti laudadega lahmida, vaid tuleks kriitilistes situatsioonides lüüa serviti, täpselt ja teravalt. Muutes kapo aastaraamatu aasta kõige oodatumaks perioodiliseks väljaandeks ning soovitades igal lugejal ise sellest järeldusi teha, hävitame selle dokumendi tõsiseltvõetavuse.
Me ei tohiks lasta tekkida sellistel tühikutel ühiskonna sidususes, kuhu Venemaa kaasmaalaspoliitika saab meie lõimumispüüdluste asemel koha sisse võtta. Kuulutades Eestis elava venekeelse elanikkonna huvide kaitse riigi reetmiseks, jätame aga ukse Venemaa mõjutustegevuseks pärani lahti.
Sel nädalal möödub viis aastat pronksiöödest.
Artikke llisaga : http://www.epl.ee/news/arvamus/article.php?id=64296453
