Heino Puhvel ja Juhan Peegel aitavad meid isegi siis, kui neid enam ei ole. Kunas saabub järgmine ring rahva kaasamisega, millele Juhan Peegel lootis?
Seitse aastat tagasi viisin läbi uuringu, milles kahetsesin Tõnissoni vaimu väljarookimist ajalehe toimetusest. Artikkel hõljub internetiavarustes tänini ja on sealt leitav. Peale endise Edasi kiitmise ja Tõnissoni vaimu jätkumise põhjendamise kirjutasin, et Edasi kaastööliste algatusel ja avalikkuse osavõtul ilmus pikka aega rubriik ”Iive, iive, iive”, kus selle aja oludes arutati võimalusi rahvuse püsimajäämiseks ja kujundati seeläbi inimeste hoiakuid.
Kuus aastat tagasi palusid läti sõbrad mind esineda Läti seimi konverentsil Eesti kogemusest sündimuse suurendamisel, milleks valmistudes kõrvutasin rahvaarvu ja, sündimusnäitajaid ajaloosündmuste taustal 95 aasta jooksul Statistikaameti andmeil. Esitan kuus aastat tagasi koostatud originaalsed graafikud, mida kujundas Tallinna Tehnikaülikooli keemiadoktor Kalju Lott, nüüdseks juba manalamees. Tunnen temast lohutamatut puudust. Ei saa enam graafikuid täiendada ega parandada.
Esimesel joonisel on Eesti rahvaarv aastail 1919-2013. Nõukogude ajal kasvas rahvaarv 1,57 miljonini. See kasv oli põhiliselt sisserände arvel. Aga ka eestlaste endi arv kasvas 45 okupatsiooniaasta vältel 100 tuhande võrra.
Teine joonis. Ajavahemikul 1960-1965 oli sündimus langustrendis ja 1968 hakkas tõusma. See tõus kestis graafikut vaadates viis aastat, kuni 1972 aastani. Kui aastail 1960–1965 sündis 12,6–13,5 tuhat eestlast aastas, siis 1968–1972 oli see arv 13,8–14,5 tuhat last. Demograaf Kalev Katus ei leidnud selleks silmnähtavat põhjust. Igatahes sündis kuuekümnendate lõpul ja seitsmekümnendate aastate algul mitu tuhat eestlast rohkem, kui seda võis prognoosida kuuekümnendate aastate alguse sündimuse põhjal. Kinnitan, et seda tänu Edasi kampaaniale, mille mõju kestis viis aastat. Teisi stimuleerivaid mõjusid ei tea.
On üsna tõenäoline, et paljud tänased ettevõtlikud inimesed ja nende lapsed võlgnevad oma sünni nendele hoiakutele, mida kujundas tolleaegse ajalehe Edasi kollektiiv. Nende õnnelike hulka võib kuuluda ka tänane kultuuriminister, kelle alluvad on ilmutanud kultuurivaldkonna üleolekut tänasest iibeproblemaatikast. Kes seda kultuuri vajab kui rahvas hääbub?
Kaks aastat tagasi tegin ettekande Riigikogu rahvastikukriisi erikomisjonile. Selles teatasin, et rahvastikutaaste ressurss on vähenenud 26 aastaga ümmarguselt 1/3 võrra. Küsisin, et kui täna ei ole rahvastikukriis, siis mis see on?! Ja kui on kriis, siis tuleb rakendada ka kriisivastaseid meetmeid. Üllatav on, et rahvastikukriisi erikomisjoni lõpparuandes, mis anti Riigikogule üle 20.veebruaril 2019, oli märgitud, et tuleb alles kokku leppida rahvastikukriisi kriteeriumites. Lõpparuanne oli üheks õhtuks nähtav Riigikogu portaalis, siis kadus hoopis. Olen seisukohal, et rahvastikukriis puudutab kogu rahvastikku, see on üldrahvalik probleem ja selle ületamine saab toimuda vaid rahva osalusel. Salatsemine oli erikomisjoni töö suurim puudus, mis viis teiste vajakajäämisteni. Veel 18.02.19 oli Riigikogu päevakorras „Rahvastikupoliitika põhialused 2035“ teine lugemine, mis õhtuks kadus jäljetult olematusse.
Käesolev aasta.
Paar nädalat tagasi väitlesin Rail Balticu listis demograafia teemadel, mispeale ilmus Maarja Lõhmuse meilikiri, mille siinjuures esitan: „Mulle rääkis a 2003 ja 2007 Juhan Peegel, et tema koos Heino Puhveliga tegid Edasis alguse rubriigiga IiveIiveIive. J. Peegel ja H. Puhvel viisid materjale, kirjutasid pseudonüümide all, organiseerisid vestlusringe. AGA - JUHANILE TULI ÄHVARDUSI PARTEIKOMITEEST, et ta rikub loomulikku protsessi, 'sekkub loomulikku protsessi'. Juhanil oli okas: MEILE TEHTI SEDA PARTEI POOLT ja MEELEGA!! (sinna juurde kõik muu, väikeste korterite poliitika, rahva laiali paiskamise jm poliitikad), protsessi juhtis partei. Juhan korraldas tagasilöögi.
Miks: sest võimendati negatiivsust ja alavääristati rahvast ajakirjanduses, Juhan tahtis sellele lootusetusele ja hullusele vastu seista. See, et väljasuremisele on antud 'loomulikkus', oli Juhanil ka surmatunnil hingel, ta palus seda tema võitlust - võitluse olulisust!! - silmas pidada ka järgmistel ringidel, sest tulemata need järgmised ringid ei jää. Selline jõuline mõtte toetus praegu aegade tagant!!“
Sain tuge ja ettekujutust meedia jõust, kui seal käsitletakse probleemi ausalt ja otsitakse sellele ka lahendusi. Ja seda mitte ühekordses doosis vaid üle kahe aasta. Rääkisin mitmete tolleaegsete tegijatega. Olukord oli Edasis toimetuses tõsine, kuni vallandamiseni välja. See vääriks muidugi omaette uurimist. Üliolulised on sõnad "JUHANILE TULI ÄHVARDUSI PARTEIKOMITEEST, et ta rikub loomulikku protsessi, 'sekkub loomulikku protsessi.'"
Need väärarusaamad kasvatati ajakirjanduse suunajate ja tegijate geneetilisse koesse, sealt suunati ühiskonnakihtidesse ja püsivad seal tänapäevani! Loomulikult omandas need „tõed“ peaaegu nelikümmend aastat ühel või teisel moel Postimeest juhtinud Mart Kadastik. Seda kinnitab Enn Sarve sõnum oma vanale sõbrale Heinrich Margale 2002.a algusest. Sarv ütleb, et Mart Kadastik on teinud Postimehest kõige punasema lehe, mis õelalt ja kavalalt halvustab kogu eesti värki.
Toimetustes õpiti selgeks, millest kirjutada ei tohi. Infoblokaadist on juttu artiklis „Jaan Tõnisson Postimehest vallandatud“. Muidugi ei kehtinud sulustamine nende õuedemograafide kohta, kes demograafilist olukorda kiites soodustasid riigi tegevusetust. Viimastel aastatel on lisandunud muidugi uued tõendid uute tegijatega. Koheselt omandas tsensuuri vilumused intellektuaalist arvamustoimetaja, kes keeldus avaldamast valimiste eelses materjalirohkuses artiklit „Googeldades valimiste eel rahvastikupoliitika alusmõisteid“.