„Eraülikoolist” ja topeltdiplomist
Kui Juhan Peegel 1946. aastal Saaremaalt Tartusse tuli, et astuda ülikooli
eesti keelt ja kirjandust õppima, oli ta 27-aastane. Järgmisel aastal asus ta
õpingute kõrvalt tööle Postimehe toimetuses ajakirjanikuna ja hiljem kultuuriosakonna
juhatajana. Töö Postimehe/Edasi toimetuses kestis kogu
ülikoolis õppimise aja. Võib arvata, et just neil aastail kujunes tal veendumus
– ajakirjanik peab olema aus ja haritud. Seepärast on igati ootuspärane, et
kui ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas hakkasid ringlema mõtted ajakirjanike
koolitamisest, sai just ajakirjanikukogemusega Juhan Peeglist nende mõtete
tegudeks vormija.
1954. aastal alustatigi ajakirjanike ettevalmistamist tagasihoidlikult eesti
filoloogia ühe eriharuna ja 1957. aastal lõpetas ajakirjanduse eriharu esimene
lend, kaheksa inimest.
Järgnevatel aastatel jätkus töö ajakirjanike ettevalmistamisel nii sügavuti
kui ka laiuti. Ilmus teadustööde kogumikke ja õpikuid, viidi läbi sotsioloogilisi
uurimusi, korraldati teaduskonverentse, kaitsti esimesed kandidaadiväitekirjad.
1976. aastal sai eriharust omaette ajakirjandusosakond, 1979. aastal alustas
tööd žurnalistikakateeder ja 1981. aastal märgiti lõpetajate diplomile esimest
korda kvalifikatsioon „ajakirjanik”. Selle saavutamiseks kulus ligi 30 aastat
sihikindlat tööd.
110
Juhan Peegli teine ettevõtmine ajakirjanike ettevalmistamise kõrval on
olnud tegevajakirjanike ja kirjastustöötajate erialane täienduskoolitamine.
Täienduskoolitus kohalike väljaannete ajakirjanikele kestusega 11 kuud
toimus koostöös kirjastusega Perioodika aastatel 1965–1987 (väikeste
vahedega). Et kursused oleksid kuulajatele võimalikult harivad, otsis Juhan
Peegel lektoreid ka näiteks majandusteaduskonnast. Asjaosalised ise kutsusid
kursusi Juhan Peegli eraülikooliks. Viimasele lõputunnistusele kirjutati
numbriks 171 (osa kursuslasi jõudis mitu korda tarkust talletamas käia).
„Eraülikooli” tarbeks koostas Juhan Peegel rotaprinditrükisena mahuka
õppevahendi „Ajaleht”. Sellega võrreldavat õpikut polnud terves tollases
Nõukogude impeeriumis. Ega asjata ilmunud ka teine, täiendatud trükk.
Meenutagem, et Juhan Peegli enda ajakirjanikutee algas maakonnalehes
Meie Maa, nii et kohalike lehtede ajakirjanike leiva maitse oli talle teada.
Kõnealuste kursuste kohta on ta öelnud nõnda: „Ülimalt meeldiv on olnud
õpetada ajakirjanike täienduskursustel. On jäänud mulje, et meie rajoonilehtedes
on palju inimesi, kelle võimeid väikesed ajalehed lihtsalt ei ole
suutnud maksimaalselt ära kasutada.” („Teie tööd ja tegemised”, Edasi
7.05.1972)
Koostöös kirjastuskomiteega sisustas Juhan Peegel täienduskursused ka
kirjastustöötajatele, jagas veel tarkust tele- ja raadiokomitee kursustel ja
hilisematel ajakirjanike täienduskursustel.
Veel tõsisem ettevõtmine oli ajakirjanike ettevalmistamine kõrgema
hariduse baasil. Selle sammu tingis asjaolu, et 1980. aastateks oli ajalehtede
ja ajakirjade toimetustesse ning kirjastustesse võetud tööle hea erialase
haridusega töötajaid, kuid neil jäi puudu ajakirjandusteadmistest. Tartu
ülikooli žurnalistikakateeder seisis valiku ees: kas suunata nad neid teadmisi
omandama Leningradi või Moskva kõrgematesse parteikoolidesse või asuda
neid ise harima. Juhan Peeglile ei meeldinud, et ajakirjanikke hakataks ette
valmistama teises kultuuriruumis.
Kord peahoone koridoris kohtudes ja žurnalistide probleemidest rääkides
(töötasin siis kaugõppeprorektorina) pakkusin välja mõtte hakata meie
kõrgharidusega, kuid ajakirjandushariduseta tegevajakirjanikke koolitama
ülikoolis, kuna meil oli kogemus psühholoogide (1966) ja eripedagoogide
(1968) kaugõppes kõrgema hariduse baasil ettevalmistamises juba olemas.
Juhan Peegel lubas selle üle järele mõtelda. Hiljem, raamatus „Otsides”, vihjab
ta sellise mooduse kasutamisele Jaapanis. Igatahes õige pea asusimegi arutama
õppeplaani koostamise printsiipe ja erialale vastuvõtu tingimusi. Eesti
111
kõrgema ja keskerihariduse ministeerium toetas meid, kuna vastuvõtt
vanematele kursustele ei vajanud plaanikomitee luba.
Õppeplaani aluseks said ajakirjanduse eriala statsionaarse ja kaugõppeosakonna
õppeplaanid. Ministeeriumiga konsulteerides selgus, et kõigist
ühiskonnaainetest siiski loobuda ei saanud, alles tulid jätta teadusliku
kommunismi alused ja marksistlik-leninlik filosoofia.
Õpiaeg žurnalistika erialal (tolleaegse erialade nomenklatuuri järgi eriala
2027) kõrghariduse baasil oli 3 aastat 10 kuud. Selle aja jooksul tuli sooritada
20 eksamit, 30 arvestust, 3 kursusetööd ja 10 kontrolltööd. Ülikooli lõpetamiseks
tuli riigieksamikomisjoni ees kaitsta diplomitöö ning sooritada riigieksamid
teaduslikus kommunismis ja žurnalistikas. Arvestades ülikooli lõpetamiseks
kaitstud kaht diplomitööd ning sooritatud eksameid, arvestusi ja
kursusetöid, vääriksid nood topeltdiplomeeritud minu meelest ilma pikema
jututa magistrikraadi.
Huvi teise eriala omandamise vastu oli 1982. aastal küllalt suur. Vastuvõtt
toimus ajakirjandust õppida soovija töökoha ja vähemalt ühe ajakirjandusväljaande
iseloomustuse-taotluse alusel. Elu näitas, et õppeplaani täitmine ei
olnud kerge. Tekkisid võlgnevused, algas väljalangus. Nii suutis esimestena
vastuvõetud 25 üliõpilasest omandada 1986. aastal ajakirjaniku kutse
kõrghariduse baasil 16.
Edaspidi hakkas huvi niisugusel moel teise, ajakirjanikudiplomi
omandamise vastu langema, kuna töökohad suhtusid oma töötajate
õpingutesse üsna ükskõikselt. Seepärast siirdus osa kaugüliõpilastest
tasuvamale tööle, kus ajakirjandusteadmised ei olnud vajalikud. Kuid siiski
omandas aastatel 1982–1993 kõrghariduse baasil ajakirjaniku kvalifikatsiooni
kokku 48 inimest, kellest mehi oli 23 ja naisi 25. Esmase kõrghariduse oli
neist Tartu Riiklikus Ülikoolis omandanud 17, Tallinna Pedagoogilises
Instituudis 13, Tallinna Polütehnilises Instituudis 9, Eesti Põllumajanduse
Akadeemias 4, Tallinna Riiklikus Konservatooriumis 3, Leningradi Pedagoogilises
Instituudis 1 ja Leningradi Kõrgemas Parteikoolis 1. Nii tuli ajakirjandusosakonda
õppima töökogemuse ja mitmesuguse kõrgharidusega
spetsialiste, baleriinidest juristide ja agronoomideni. Õpingutele asunutest
oli kuni 30-aastaseid 17, 31–40-aastaseid 24 ja 41–50-aastaseid 7. Kõige
noorem alustaja oli 25-aastane, kõige vanem 48-aastane. Meil ei ole andmeid
õppima asunute ega lõpetanute perekonnaseisu ja laste kohta. Võib arvata,
et vähenev huvi kõrgema hariduse baasil ajakirjaniku kutse omandamise vastu
ei olnud tingitud mitte niivõrd perekondlikest põhjustest, vaid enam küll
112
sellest, et ajalehtede ja ajakirjade toimetused panustasid rohkem kõmule kui
inimesele vajalike püsiväärtuste kajastamisele ja ühiskonnakorra vahetus andis
võimaluse saada kõrgemalt tasustatud töökohti.
Igal juhul oli ajakirjanike ettevalmistamine kõrghariduse baasil Tartu
Riiklikus Ülikoolis huvitav katse tolle aja tingimustes tõsta ajakirjanduse
taset ajakirjanike põhjalikuma ja mitmekülgsema ettevalmistamise kaudu.
Tõesema hinnangu saamiseks tuleks kasuks tutvumine kõne all olnud
õppeplaani järgi õppinute diplomitöödega ning nende enda arvamusega
õpingute ja õpingutejärgse töö kohta, ja kui võimalik, ka tööandjate
arvamusega.
Juhan Peegel ja kõik žurnalistikakateedri õppejõud väärivad kiitust julguse
eest asuda ajakirjanikke ette valmistama täiesti uut moodi. Tahaks loota, et
seda ei kahetse asjaosalised ega ajalehtede, ajakirjade ja kirjastuste ning raadio
ja televisiooni toimetused. Ammugi mitte lugejad ja kuulajad-vaatajad.
Teine lend topeltdiplomande lõpetas 1987. aastal. Ees vasakult Kersti Napiers ki (Takis), Jaan
Aitaja, Vello Jaska, Häli Metspalu (Ilter), Reet Sildnik, teises reas Epp Lauk, Sulev Uus, Ivi
Vaarask, Tiiu Randlo, Reet Kasik, tagareas Erik Kamberg, Marju Lauristin, Enno Kiviloo, Rünno
Johanson, Mati Brauer, Juhan Peegel ja Peeter Vihalemm.
113
Sa pead olema piisavalt tark...
Kui mul kuuekümnendate aastate keskel sugenes mõte väitekirjast, teemaks
rahvusringhäälingu sünd ja esimesed tosin aastat, siis ei osanud ma esmalt
kedagi juhendajaks paluda. Raamatukogus töötav Elsa Kudu (Fred Kudu
õde) pidas meile loenguid, teadis kõike ja kõiki ja tema soovitaski: „Räägi
Juhan Peegliga, ta on erksa kõrvaga kuulanud Felix Moori, üldse Riigi
Ringhäälingut, ta oskab sind paremini juhendada kui mõni teine. Ta on ka
sõnapidaja mees, kui midagi lubab, siis võid kindel olla, et saab tehtud.”
Olin küll ajaloo-keeleteaduskonna tudeng, aga mul polnud õnne kuulata
Peegli keeleloenguid. Mõistagi tundsin teda nägupidi, sest ta oli vahepeal ka
dekaan. Aga kui nüüd maha istusime, siis ei hakanud ta kurtma, kui palju on
tööd ja kui vähe aega juhendamiseks (mõnedki õppejõud seda paraku tegid,
need, kelle koormus oli Juhani omast palju väiksem), vaid jäi nõusse.
Takkajärgi mõistsin, et tema loomuses polnud loobuda, kõrvale astuda.
Juhanil oli teiste võimalike juhendajate ees see eelis, et ta oli noore mehena
rahvusringhäälingut tähelepanelikult kuulanud – Eesti okupeerimise ajal
1940 oli ta 21-aastane –, mina pidin leppima nende üksikute heliplaatide
kuulamisega, mis olid säilinud. 9. märtsil 1944, kui Nõukogude lennuvägi
Tallinna südalinna pommitas, hävisid nii fonoteek kui arhiiv Estonia
teatrimaja kolmandal korrusel, kus ringhääling oli tegutsenud novembrist
1927.
Kord küsisin tema muljeid sõjaeelsest ringhäälingust. Talle omaselt ei
kiirustanud vastamisega, vaid jäi mõttesse: „Felix Moor oli a ja o, ta tegi kõike,
lastetundidest kirjandussaadeteni, lavastas kuuldemänge, tegi ajalugu esimese
spordireportaažiga, etles, rääkimata uudiste lugemisest. Tema suurim väärtus
oli kahtlemata raadiokunsti loomises Maarjamaal. Nüüdisajal tundub tema
stiil kuivavõitu, liialt akadeemiline, Valdo Pant või Lembit Lauri on
rahvalikumad, mahlakamad, aga Moor oli teerajaja. Esimene.”
Et riiklikus keskarhiivis oli peale Felix Moori arvepidamise vähe asjalikku,
soovitas Peegel mul üles otsida need inimesed, kes omal ajal saatekava
sisustasid. Nii käisin mälestuste lindistamiseks pealinnas külas Albert
Üksipil, Mari Möldrel, Aleksander Illil, Tõnis Braksil, Heino Mikkinil,
Tartust lisandus Richard Ritsing. Kõige väärtuslikum õnnestus salvestada
114
jutuajamistel Fred Olbreiga, kes tõi Eestimaale esimese magnetofoni, ehitas
legendaarse Türi raadiojaama, alustas raadiomaja ehitamist. Tänu talle tõusis
Eesti ringhääling lühikese ajaga Euroopa viimaste seast tugevate keskmike
hulka.
Olbrei oli Siberist naasnud 1956, kuid seniajani polnud keegi tema
mälestusi lindistanud. Riigi Ringhäälingu direktorit kardeti usutleda, taevale
tänu, et see lünk õnnestus mul osaliseltki täita. Milline vaim raadiomajas
1970-ndatel valitses, sellest saab lugeja ettekujutuse ehk sellest, kuidas tollane
raadiopealik Aado Slutsk kurjustas, et miks hakkasin nn kodanlikku ringhäälingut
uurima, võinuksin ikka nõukogude perioodist alustada … Minu
vastus kõlas nii: „Puu kasvab ikka alt üles, mitte vastupidi!”
Aspirantuuris anti mulle kolm aastat eksamiteks, materjali kogumiseks
(lappasin läbi kõik Eesti suuremad ajalehed ja ajakirjad 1920–40, et noppida
kilde ringhäälingust – see oli pöörane maht) ja väitekirja paberile panemiseks.
Juhanil polnud kombeks kontrollida, kaugel ma asjadega olen, ta usaldas
minu ajagraafikut ja andis nõu. Napisõnaliselt, aga asjalikult.
Lõpuks kogunes masinakirjas lehekülgi 488. Faktihulk käis mul kohati
üle pea, olin sunnitud juhendajat paluma, mismoodi üldistada, kuidas väikese
kaudu näha suurt. Ega Juhanil olnud valmisretsepti, ta mõtles pisut, ja lükkas
siis mu mõtted uutele rööbastele. Kui leidis, et faktipalke on küllaga, aga majal
on hõre katus, siis võttis sulepea pihku ja lisas lauseid, mis kogu eelnenud
peatükki üldistasid, rõhutasid just teatavaid tegusid või inimesi.
Tööjutu kõrvalt rääkisime muustki. Ohkas, kui rääkis kursusest, kust
ajakirjanikud muudkui välja pudenesid, lõpuks jäi vaid kolm – Valve Raudnask,
Aare Tiisväli ja Endel Kuus. Meie vahekord oli kummaliselt usalduslik.
Ma teadsin, et ta oli 1966. aastal parteisse võetud, aga kordagi ei ilmnenud
üheski jutuajamises, et ta tõepoolest mõtleks punaselt.
Sõber Heino Kään rääkis loo, mismoodi Juhan Peeglile avaldati pidevalt
survet, et ta ikka astuks NLKP liikmeks. 1966 ta andiski alla, sest muidu
poleks ajakirjanduse eriala heaks saanud eriti teha, parteitu sõnal polnud ju
kaalu, ja kirjutas vastuvõtuks avalduse.
EKP Tartu linnakomitee büroo koosolekul, kus kõiki avaldusi arutati,
läks ladusalt, keegi ei esitanud ülearuseid küsimusi, kuni üks noor karjäärihimuline
kukk tahtis silma paista ja päris: „Seltsimees Peegel, laskurkorpuse
sõjamehena esitate avalduse hilja, miks te seda varem ei teinud?”
Bürooski leidus neid, kes teadsid, kuidas Juhani perega oli ümber käidud,
kui teda ennast viidi mobiliseerituna Venemaale, ja miks Peegel oli kümme
115
aastat seda teemat vältinud. Eks need siis sekkusid, viisid jutu kõrvale ja ta
ei pidanudki sellele küsimusele vastama.
Minu isa oli politseinik ja pärast sõda metsavend. Korra tuli sellest juttu,
Juhan vaatas mind pika pilguga ja lausus: „Sa pead olema piisavalt tark, et
„ankeet” ei takistaks normaalselt elamast …” Seletamatul kombel mõistsime
Juhaniga teineteist suurepäraselt, kui läks jutuks poliitikast, olgu Eesti
Vabariigi ajast või tollasest, seitsmekümnendatest.
***
Hoian käes diplomit, mis kinnitab, et TRÜ nõukogu otsusega 26. aprillist
1968 olen filoloogiakandidaat. Väitekirja kaitsmine toimus mõistagi ülikooli
aulas. Oodatult oli kohal Villem Ernits, seljas üllatavalt uus ülikond. Sellistelt
üritustelt ei puudunud ta kunagi, olgu teemaks sanskriti keel või neerukivid.
Juhan heitis pilgu saali ja muigas: „Sa võid kindel olla, et Ernits võtab sõna.
Mõnest repliigist ära tee väljagi, ta lihtsalt näitab, kui hea mälu tal on. Aga
küllap ta esitab ka sisulisi küsimusi, kuula tähelepanelikult, igal juhul pead
vastama.”
Olime Juhaniga valmis, et mõni saalis olijaist võib ka salvata, aga seda ei
juhtunud. Vastupidi, näiteks Ernits avaldas tunnustust, et söandan käsitleda
Eesti Vabariigi perioodi, dissertatsioon kandis pealkirja „Ringhääling
kodanlikus Eestis 1924–1940. Ajalugu, arengujooned ja pärand”. Jälgisin
silmanurgast Juhanit, ta jäi Ernitsa kommentaaridega rahule ja see andis
mullegi kõnetoolis söakust juurde.
***
Aastatel 1979–86 kuulusin mittekoosseisuliste õppejõudude sekka, mis
tähendas rohkem kokkupuuteid Juhaniga. Pidasin loenguid ringhäälingu
ajaloost ja raadiotöö meisterlikkusest. Peegliga said jutud räägitud enamasti
koridoris, ta jäi alati asjalikuks, polnud tühja juttu.
Olin kaugõppijate lõpueksamikomisjoni esimees. Mäletan ebamääraselt,
et professor Peegel käis sellest auditooriumist läbi, aga tal oli kogu aeg muid
asju ajada, pikalt kunagi ei peatunud. Diplomandide koosseis oli nii koloriitne,
et mul seisavad jutud nendega siiamaani meeles. Eredamad isiksused olid
Kirill Teiter (1992 sai temast Torgu kuningas Kirill I), Ralf Parve juunior ja
Igor Kurve. Kui eksamiküsimused kippusid üle jõu käima, siis ajasid nad
vaimukat jura – jutt muudkui jooksis, mis sest, et mitte aiast, vaid aiaaugust!
Nii lõbusat eksamit pole mul eales olnud enne ega pärast.
116
Tragikomöödiaks kujunesid vestlused vastuvõtukomisjonis. Jäin sõnatuks,
kui meediasse pürgival noormehel või neiul polnud aimugi riigijuhtidest
Eestis või linnavõimudest. Ometi sai osa neist lõpuks siiski sisse, Herkki
Haldre oli 1990-ndate alguses koguni Eesti Raadio peadirektor.
Ma ei tea, miks Illari Lään otsustas käia isa jälgedes, ju minu tegemisi
kaedes-kuulates hakkas žurnalistika paeluma. Talle Juhan Peegel enam
loenguid ei pidanud. Aga ühel üritusel olime küll kõik koos. Kes telesaadet
„Kuldvillak” on vaadanud, võib mäletada tarkadele esitatud küsimust „Millega
lüüakse rebaseks tulevane ajakirjanik?”. Õige vastus: peegliga! Seda kirjatükki
lõpetades peaks vist ütlema, et Peegliga …