Inimene tahab, Jumal juhib – nii kõlab üks vanarahva tarkus. Selle tarkuse tunnetamist võib eluaja proovida ja seejärel ikkagi lollina surra.

Kui kodumajja tuli EESTI ELU seni viimane number (19.III 2010), siis märkasin oma loos kahte täpsustamist vajavat tõsiasja.

Katke luuletusest ANKEET:
Nimekaime mul Eestis kuus tuhat, / pluss puud, mis ehivad parke ja teid – / neid, ma arvan, on miljoneid. / Sajandeid saarepuust treitud on odavaid, / Vastupidavaid rattakodaraid.

Selle teksti juures on kena mõtiskleda ja leida, et elus palju tõsist tööd teinud Vana-Juhan on jõudnud elutee uude staadiumisse – siiajäänute asi on tema looming uutele põlvedele tuttavaks teha.

Juhan oli toimekas mees, päris vabakutselise põlve pole ta kunagi nautinud – ikka töös ja tegemises. Ning sisukaid saarelehti pudenes tema töölaualt mitmele poole. Sellelt laualt on tulnud luulet ja proosat, lasteraamatuid, laulutekste ja terve rida näidendeid. Tema kirjutatud tekste on tõlgitud mitmesse keelde ja küllap suudab Juhani muhe huumor veel mõnegi tõlkija ära võluda.

Juhan on talupoja poeg Tartumaalt Laeva vallast. Millised olid Taevataadi plaanid Juhaniga, seda me ei tea. Igatahes kolhoosnikku temast ei tulnud. Oskusi ja ameteid oli tal mitmeid. Sõja lõppedes hakkas ta õppima Tartu Elektromehaanika Tehnikumis ja elektrikuks oli ta aasta, siis algas ajateenistus Eesti Laskurkorpuses (1950 – 1953), mis lõppes selle militaarse moodustise laialisaatmisega. Gruusia Rahvuskorpuses puhkenud mäss viis „kõigi rahvaste sõbra ja laste isa“ mõttele likvideerida rahvuslikud väeosad. Otsust sõnasõnaliselt täide ei viidud – meestele jäeti pead otsa ja nad demobiliseeriti.

Juhan oli juba kirjutamise maitse suhu saanud ja sellest ajast oli ta kirjanduse ja kultuuri teenistuses. Ta on töötanud ajalehtede ja -kirjade juures, olnud raadio ja TV palgal, söönud ametnikuleiba kultuuriministeeriumis ja juhtinud nukuteatris kirjandusala. Oli mõnda aega Kirjanduse Propaganda Büroo direktor ja kunstiline juht ning ei olnud kunagi EKP liige.

Eesti okupatsioonist vabanemine tõi Vana-Juhani kirjastuse FAATUM asutajaliikmeks ning ta jäi surmani selle peatoimetajaks. Tema oli mees, kes korraldas vabanenud Eestis esimese romaanivõistluse ja kutsus ellu Romaanifondi.

Ju tal oli veelgi plaane ja ju nüüd meie kohustuseks mehe tegevusele laiema kõlapinna andmine.

Pole just väh neid, kes veel lastelastelegi saavad jutustada õhtutest Vilsandil, kus lauldud ja tantsitud Juhani kandlehelide saatel. Ja kõik need kalapüügid, -soolamised, -suitsetamised ja -maiustamised!

Nende ilmsete tõsiasjade taustal tuleb allakirjutanul tunnistada – tervisehäire tõttu andsin ILUTULI tegevjuhi ülesanded üle Eerik Purjele. Püssi põõsasse ma visata ei kavatse, ju mulle jõukohast tegevust ikka leitakse.

Saame siis kokku 7. mail k.a. kell 19.00 Tartu College’i suures saalis ja uurime üheskoos, mis selle metsa taga siis ometigi on.

Loole lisan kunstnik Asta Venderi illustratsiooni Juhanist tema lapsepõlvemaal.

Kohtumiseni!

Märkmed: