Sel maagilise numbrikombinatsiooniga kuupäeval ehk täna antakse avalöök Hiinas toimuvatele olümpiamängudele. Olümpiapalavik ja -kired on kruvitud väga kõrgele.
Ehkki Rahvusvaheline Olümpiakomitee on seadnud eesmärgiks säilitada olümpiatraditsioone, edendada sporti, tihendada sõbralikke suhteid ja lubanud hoiduda poliitiliste kirgede üleskütmisest, teab igaüks, et poliitikast ei saa mänge eraldada. Nii (ja eriti) ka tänavu.
Populaarsel Kanada OLN kanalil näidati äsja olümpia ajaloo teemalisi saateid. A. 776 eKr Kreekas peetud esimestel antiikmängudel on täna Pekingis algavatega vähe ühist. Mängureegleid rikkunud ja kaotajaid pilgati ja karistati koguni füüsiliselt. Grotesksed maadlusmatshid käisid lausa elu ja surma peale. Ajad on muutunud. Tänases Olümpiahartas seisab: „Seostades sporti kultuuri ja kasvatusega, püüdleb olümpism sellise elulaadi poole, mis rajaneb rõõmul, heade eeskujude kasvatuslikul väärtusel ja eetiliste põhimõtete austamisel.“
Kuidas seda kõike puna-Hiinas ellu viia, kus inimõigusi ei peeta millekski ja teisitimõtlejaid vaenatakse? Kogu maailm nägi esmaspäeval BBC reporteri viljatuid katseid kohtuda ühe põrandaaluse koguduse pastoriga. Hiinlased tegid siiski sellest piinlikust vahejuhtumist oma järeldused. Toimetusse saabus kuus Falun Kongi usulahu liikmete kirja, kes on kogenud sadistlikke piinamisi, türmi jne. Aga vanglaseinad on Hiinas paksud, ohvrite karjed sealt läbi ei kosta…
Vastupidiselt varasematele lubadustele on meediale tehtud piiranguid interneti kasutamisel. Nagu Eesti riigikogulane Andres Herkel ütles, on Pekingi OM-i esimene võitja teada – see on tsensuur.
Tiibetlaste väljaaastumised olid kevadel lühikest aega maailma pressi fookuses, et siis anda maad värskematele uudistele. Aga seal, igas mõttes karmil mägedemaal, pole tänaseks midagi muutunud. Neljapäeval süüdati maailmas miljonid küünlad, juhtimaks tähelepanu inimõiguste rikkumistele Tiibetis.
Miks Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmed valisid välja just Pekingi, jääb arusaamatuks. Aga seda enam muuta ei saa. Mängude boikoteerimine oleks samuti mõttetu. Sportlased pole puna-Hiina poliitikas süüdi, nemad on mängudeks aastaid valmistunud ja tahavad nüüd oma võimeid proovile panna.
Peking on lubanud korraldada kõigi aegade kõige suurejoonelisemad olümpiamängud. Rahaga pole koonerdatud – uhked spordirajatised, naeruväärsete detailideni treenitud vabatahtlikud abilised (proovige näiteks kitsas kostüümis kükitades panna jalg üle põlve ja sõbralikult naeratada pealegi!) ei jäta mingit kahtlust selles, et maailmale püütakse näidata, kuivõrd eriline riik Hiina on.
Meie soovime aga nii Eesti kui Kanada sportlastele edu, ja Eestile vähemalt üht medalit (võib-olla kuldsetki kettaheitjalt Gerd Kanterilt).
Olgu siis taevas Pekingi kohal selge, hajugu sudupilved ja sujugu kõik nii, nagu peab!
Juhtkiri: 08.08.08
Arvamus
TRENDING
