Papa Jannseni ja tema kaasaegsete rahvusromantilist kõnepruuki kasutades võime tõdeda, et Maarjamaa lapsed on saanud viimased 14 aastat veeta „vabadusepäikese silitavate kiirte all“. 20. augustil 1991 sai taas vabaks 24. veebruaril 1918 sündinud Eesti riik.
20. augustit on hakatud nimetama ühiskondliku leppimise päevaks. Jah, ka Johann Voldemar Jannsen kutsus 19. saj. algul eestlasi üles rahvuslikule ühtsusele, üksteise poriga loopimise lõpetamisele. Nagu teame, langesid ta sõnad kurtidele kõrvadele ja paakunud pinnale ning tuleb kahjuks nentida, et poriga pildumine ja mudamaadlus kestavad siiani, aga see pole pidupäeva teema. Pigem tasub täna meenutada, et 20. augustil 1991 olid diametraalselt erinevate vaadetega Rahvarinne ja Eesti Kodanike Komiteed valmis ennastületavaks kompromissiks, mille tulemusena sündis habras, ent siiski võimas kokkulepe, mis aitas Eesti üle taasiseseisvumise lävepaku.
On sirgunud uus põlvkond, kes ei tea palju II maailmasõja ja 50-aastase okupatsiooni õudustest. Nemad hindavad oleviku võimalusi ja vaatavad optimistlikult tulevikku. Õigus paistab olevat neil, kes kurdavad, et uus põlvkond pole eriti aateline. Paljud noored väärtustavad kõrgelt tipptasemel infotehnoloogiat, võõrkeelte oskust, raha, karjäärivõimalusi, positsiooni — kõike seda, mis aitab neil elus haljale oksale jõuda. Nad kinnitavad ka, et on valmis relvaga käes isamaad kaitsma, aga arvamusuuringute järgi otsustades mitte patriootilistel kaalutlustel, vaid pigem materiaalsete väärtuste kaitseks. Öeldakse, et iga riik ja rahvas püsib vaid siis, kui inimesed ise sellesse usuvad. Kas noored eestlased usuvad oma riiki? Pole märganud, et ükski usutleja oleks seda neilt pärinud. Ometi — vabana kasvanute põlvkonnast peaksid sirguma uued rahvuslikud juhid ja eestvedajad.
Igal taasiseseisvuspäeval meenutatakse 1991.a. dramaatilisi sündmusi. Mõned väidavad, et ilma verevalamiseta ei saa olla õiget vabadust. Võibolla tasuks siis meelde tuletada sadu roomikute raginal Tallinnasse sisenenud tanke, Pihkva OMON-laste dessanti, barrikaade Toompeal, vene internatside ülbitsemist ning kogu ärevust, mis Eestis sel ajal valitses. Väliseestlastena viibisime sellest kõigest ohutus kauguses. Võibolla just põhjusel, et me nende sündmuste keerises ei viibinud, pole ka taasiseseisvumispäev siin paljude jaoks eriliseks rahvuslikuks pühaks.
Kuid meenutada tuleb täna ka pagulaste võitlusest vaba Eesti eest oma asukohamaades. Ilma selleta, aga paradoksaalsel kombel ka mitte ilma Gorbatshovi perestroikata, poleks Eesti vabanemist toimunud.
20. augustil 1991 Eestis viibinud kannavad selle päeva sündmusi — killukest Eesti ajalugu — endaga alati kaasas. Detailid tuhmuvad aja jooksul ja mälestustes on sageli palju subjektiivset, kuid oluline on meeles pidada, et ka teine Eesti vabadus ei tulnud iseenesest ja selle väärtuse alahindamine oleks küll kurjast.
Juhtkiri: 14 aastat vabadusepäikese all
Arvamus
TRENDING
