Valimisteaasta
Aasta 2019 on kõigest kaks ja pool nädalat vana. Paljudel on kombeks uude aastasse astudes langetada otsuseid parema elu huvides, pahede maha jätmisega. Selliste nagu suitsetamine või kaalu kaotamine. Ent poliitikud tegutsevad ikka, nagu oleksime 2018. aastas, pole mingit uut lähenemist märgata.
Killustamine ühiskonnas on ikka mureks. Siin on paljuski süüdi sotsiaalmeedia, mille kaudu lausa puhutakse leeke suuremaks, kui nad koldes peaks olema. Käes on mitmes kohas valimisteaasta, USAs juba valmistavad demokraadid ette 2020. aastaks, mil seal toimuvad presidendivalimised. Kanadas omakorda on föderaalsed valimised. Eesti saab märtsis uue Riigikogu ja kodumaine peavooluajakirjandus pea muust ei kirjutagi kui erakondade kandidaatide nimekirjadest, poliitikute sõnavõttudest.
Sotsiaalmeediaga peab kahjuks arvestama, sest teatud inimesed usuvad, nagu sõltlased ikka, päris paljutki, mis seal avalikustatakse. Kas tõtt või väljamõeldisi, on raske vahel kindlaks teha. Mida aga teha, kui juba ametis olevad, valitud rahvaesindajad ei käitu valija huvides, täites nende soove?
Parim näide hetkel on Inglismaa. Brexit, Euroopa Liidust lahkumine oli rahva soov, referendumi kaudu kinnitatud. Küll mitte suure enamusega, aga siiski enam kui pooled britid ei soovi tantsida Brüsseli pilli järgi. Kuid parlament tõukas tagasi esimese pakutud Brexiti kavandi, nii rahvale sõna tõsises mõttes näkku visates teate, et meie teid ei kuula.
Ometi on ju valitusejuhi Teresa May ja tema õukonna kohustus kuulata rahvast. Mida nad aateliselt tegidki. Kuid May oma partei liikmed hääletasid esitatud Brexiti vastu. Mis on ju ennekuulmatu, Inglise parlamendi mudeli järgi, mida ka Kanada jälgib, on tavaliselt parteiliini täitmine pea et sunduslik. Kui poliitik ise ei suuda kas südametunnistust kuulates või muu põhjuse tõttu mingit seadust toetada, siis tavaliselt astutakse parteist välja. Väljend põranda ületamine ongi poliitiline, valitsusest opositsiooni ridadesse kõndides. Või nii nagu Kanadas on juhtunud, iseseisva, parteitu parlamendiliikmena oma valimispiirkonda ja selle huve esindades.
Kanadas kuulutas äsja, pärast pikemat mökutamist, vabandust, teist sõna ei sobi, peaminister Justin Trudeau välja kolm järelvalimist. Nii on võimalus uusdemokraatide, sotsialistidest NDP partei juhil Jagmeet Singhil, 15 kuud pärast seda, kui teda erakonna juhiks valiti, lõpuks loota parlamendiliikme kohale.
Poliitikas on olemas, uskuge või mitte, ka pro forma lähenemine sellistes olukordades. Teised parteid ei esita kandidaati nii valitud, valimiste vahel parteijuhi vastu. Ent liberaalid, mäletades hästi, olid hiljuti kolmas partei Ottawas, on nii teinud. Aumehemäng puudub. Nagu Suurbritanniaski. Ent mis ime – poliitika on kaua olnud must mäng ja uus aasta pole mingeid muutusi toonud.
TÕNU NAELAPEA
