Kindrali privileegid
Teadagi on nii demokraatia kui kapitalism siunatud terminid. Ent neist kahest paremat pole inimene osanud leiutada ega saavutada. Paraku esimene lubab tänapäeval peaaegu kõike, teine aga jätkab röövparunite mentaliteedis nii nagu ta ise oskab õigustada.
Vihje selle nädala uudisele, et Kindral Mootor, nii nagu need õnnelikud pagulased, kes Kanadas – ja muidugi ka USAs – said General Motorsi palgalehele, hiidautofirmat nimetasid, on taas alatusega toime tulnud. Kanadas on pikk autovabrikute ajalugu, oma firmad, nagu McLaughlin aga neelati kas teiste poolt alla, näide sellest, kuidas GM kanda Kanadas kinnitas.
GM teatas, et sulgeb nii Oshawas vabriku, mis kolm põlvkonda on head töökohta pakkunud kui ka neli otsa Ameerikas. Autosid aga valmistatakse edasi, nüüd Mehhikos, kus ametiühingud on peaaegu et tundmatud ja palgad ka märksa väiksemad. Kel lühikene mälu, siis 2008. a masu ajal, mille ahnus tekitas, esiteks pankurite poolt, siis ka tavakodanike kinnisvara himustamisest, neile odavate laenude andmisega kõikusid USA kolm suurt autofirmat. Chrysler, GM ja Ford. Vaid viimane suutis ise end majanduslikult taas edukaks tirida. Teised kaks aga said kokku Põhja-Ameerikas USA dollarites riigilt (loe demokraatlik vaene maksumaksja) $80 miljardit majanduslikku süsti.
Muidugi olid siin mängus praktilised tegurid. Töökohtadeta pole olemas ka maksumaksjaid, kes poliitikutele nende magusat elu tagavad. Kuid kui arvestada, et masu oli kõigest 10 aastat tagasi, siis GMi otsus on alatu küll.
Kui minevikus Volkswagen oma maailma kuulsaid põrnikaid asus tootma Mehhikos, siis kiideti seda kui heaks majanduslikuks otsuseks. Tollal ehk odavam auto, mida osta sai, võimaldades keskklassile, kel ehk ei olnud ametiühingukuuluvust, hüviseid transporti.
Nüüd aga, kus isegi uus viimase röögatuse nutitelefon, mida just teismelised, millenniaalid peavad saama, maksab odava, uue auto hinnast vaid 15 korda vähem. Midagi on ühiskonnas parajasti viltu kui esimene, mis on ju peamiselt mänguasi, teine aga ehk oluline perekondadele, et suurlinnades liikuda, on osta nii väikse vahega.
GM firma, mis tõele au andes on olnud oluline tööandja, arvestades selle viimase realiteediga on just Kanada kodanikule näidanud, et firma pole moraalselt maailmakodanike hulka kuuluv. Teadagi, globalisatsioon, ikka kestvate ebavõrdsustega on võimaldanud selliseid alatusi nagu vabrikute sulgemisi jõukas Läänes, uute avamistega vaesemates arenguriikides.
Vanasõna teatab täie õigusega, et ahnus tõukab upakile. GM, keda maksumaksjad kahes riigis lubasid kõikidele asepresidentidele elada jõukuses, peaks piinlikkust tundma. Ning poliitikutel pole kapitalismiga arvestades isegi heas demokraatias tegutsedes mingit abiallikat. Nii ta läheb. Ei need röövparunid kusagile kadunud ole.
TÕNU NAELAPEA
