Vabariigi aastapäeval toimus Tallinnas õhtune tõrvikurongkäik. Eelnevalt oli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna korraldatud kõne/kontsert-üritus Vabaduse väljakul. Hinnati, et enam kui 6000 inimest osales rahvuslikult meelestatud sündmusel. Seda, kuna 4500 tõrvikut, mida välja jagati, said kõik rahva kätte. Järgneval rongkäigul vanalinna skandeeriti „Eesti eest“. Lisaks tõrvikukandjatele olid paljud meie rahvuslippudega päeva tähistamas; teised aga lihtsalt jalutasid kaasa.
Pühapäevasel üritusel valitses videot nähes nii peotunne kui rahvusmeelsuse kinnitamine. Uued uudised, EKRE rahvuskonservatiivne uudiste ja arvamuste portaal märkis, et rongkäigus oli üllatavalt palju noori ja lastega peresid. Mis on ju tuleviku huvides oluline ja hea näitaja.
Tõrvikul on tähtsus, see on valgustandev rahvuslik sümbol, mida kasutatakse pidulikel juhtudel. Mõtelege olümpiamängude tõrvikujooksule. Meie laulupidude avamisele. Alles mõni aasta tagasi oli tõrvik Toronto vabariigi aastapäeva aktuste sümboliks, eriti sellisena, kuidas antakse eestluse elujõu nimel vanematelt, väsivatest kätest see noortele üle.
Mis viib Eduard Bornhöhe loominguni. Kirjanik rõhutas patriootilist võitlusvaimu. Tema esimest teost, kirjutatud 17-aastaselt (!) on vist pea iga eestlane lugenud. „Tasuja“ ilmus esmalt 1880. aastal ja kuulub eesti kirjanduse populaarseimate raamatute hulka. Jüriöö ülestõusu käsitlev teos on näinud arvukaid kordustrükke, raamat on tänagi paeluv, ühel riiulil on 1998. a. ilmunud. Tasuja mehed tahtsid sakslaste ikkest pääseda, tõrvikutega Tallinna poole liikudes. Irooniana, okupatsiooni ajal soositi seda rahvuslikku raamatut, kuna see just sakslaste vastane oli.
Siis tema romaan „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“. Selle põhjal vändati ehk eesti enimtuntud, -vaadatud film „Viimne reliikvia“. Romantiline vabaduseidee tagab eestlaste soovi olla vaba. Ka siin teoses, filmis eriti, mängivad tõrvikud olulist osa. Ju Pirita klooster pandi põlema nendega.
Selles kontekstis tõrvikuid, rongkäike – kuid rahulike eesmärkidega, mitte sõjakalt – saame paremini aru pühapäevasest üritusest. Rahvusmeelsus, patriotism valitses õhtut, mitte mingi vihavaen, relv teises käes.
Muidugi politiseeriti üritust. Kui aga saab 6000 eestlast ühise eesmärgiga kokku, on see ju suur saavutus. Meediast loetud reaktsioonid panevad muretsema, ka see, et tõrvikurongkäiku, kontserti tuli turvata. Sellest on kahju, kuna eriti valimiste eel pole tarvis rahvast killustada.
Kaugelt kirjutades arvaks, et tuleb kiita igat sellist siduvat, ühendavat rahvuslikku üritust. Nii väärikalt ja ühendavalt märkides riigi aastapäeva. Meid nii vähe, lahkhelisid nagu peavoolumeedias paraku liigtihti esitatakse, pole tarvis. Võtame hoopis Eduard Bornhöhelt eeskuju. Tõrvik näitab teed, valgustab.
TÕNU NAELAPEA
