Ühes hiljutises telesaates näidati filmikaadreid, kus esinesid väärikad aadli päritolu mehed, kel oli poisikestena õnnestunud põgeneda Venemaalt punarevolutsiooni õuduste eest. Nad nimetasid oma lapsepõlve kodumaad kaotatud paradiisiks ning näitasid ajakirjanikule vanu fotosid ja mälestusesemeid. N. Liidus kehtis nende ja nende saatusekaaslaste kohta vaid üks termin – valge emigrantlik rämps. Solvangutest ja alandustest hoolimata leidsid need härrad endas meelekindlust ja soovi pärast punaimpeeriumi kokkuvarisemist panna õlg alla Jeltsini aegse Venemaa demokratiseerimise arglikele katsetele. Nad pöördusid peatselt pettunult Kanadasse tagasi.

Nende arutlusi ja mälestusi kuulates meenus üks teine põgenemine 63 aastat eest, mis kangastub enamusele meie lugejaist just sel nädalal. Nemad olid samuti sunnitud lahkuma oma kaotatud ja ohtlikuks muutunud paradiisist – Eesti kodumaalt – 1944. aasta sügise pimedatel ja tormistel septembriöödel. Okupatsioonivõimud tituleerisid nad isamaa reeturiteks.
Vähestel õnnestus midagi väärtuslikku kaasa võtta ja paljud olid pisarsilmil sunnitud sellegi üle parda heitma elu päästmise nimel.

Kuid isegi siis, kui ühtki käegakatsutavat eset pole säilinud lapsepõlve ja noorusaja paradiisist, on midagi hinnalist ometi jäänud – vanemate jagatud elutarkused ja nõuanded, mälestused kaunist kodupaigast, armastus isamaa ja emakeele vastu, aga ka muud sellesarnased aarded, mida keegi inimeselt võtta ei saa. Neid tasub ja tuleb hoida ning järgmistele põlvedele jagada. See on kõige väärtuslikum pärand; palju hinnalisem majadest, autodest ja rahast. Loodetavasti osatakse neid erilisi varandusi hoida ja omakorda edasi anda järgmistele generatsioonidele.

On imetlusväärne, mida kunagised paadipõgenikud on uutel asukohamaadel suutnud saavutada, arendades ja kasutades kodumaalt kaasavõetud tõekspidamisi, traditsioone, kogemusi ja talente. Uue põlvkonna ülesandeks peaks olema nende kultuuripärandi säilitamine. Kuidas seda teha? Siin võiks olla suurepäraseks väljundiks VEMu rajamine. Tööpõld missugune! Aga kui paljud meist on VEMu oma südameasjaks võtnud, kui idee algataja ja üksikud entusiastid välja arvata?

Ometi ei tohiks keegi järjepidevuse spiraali lõhkuda, see võiks tuua kaasa igaviku lõpu, nagu juhtus ühes Isaac Asimovi ulmeromaanis. Seda ei soovi meist ometi keegi.

Täna on igaühel võimalus kunagisse paradiisi tagasi pöörduda. Eestisse on alaliselt elama asunud siiski vähesed, seda peamiselt elu-olustikulistel põhjustel. Aga sellegipoolest on hea teada, et tee sinna on avatud. Nagu peaminister Andrus Ansip oma suvise visiidi ajal Torontos ütles, oleme me kõik koju tagasi oodatud.

Märkmed: