Möödunud nädalalõpul toimunud Eesti Vabariigi aastapäeva üritused Torontos tõestasid elavalt, et eestluse hääbumisega pole siin kaugeltki tegemist. Isegi mitte selle algusega. Üks üritus järgnes teisele, nii et igaüks leidis midagi enese jaoks sobivat, ja tekkida võis isegi küsimus, kuhu minna — valik oli lihtsalt niivõrd lai. Tundus, et kõiki inimesi — vaatamata erinevale vanusele ja sellele, et igapäevaelus ollakse mitmes asjas erinevat meelt — sidus rahvuslik ühtekuuluvustunne ja siiras soov pühitseda seda, mis on meile nii kallis: kodumaa vabadus.
Eriti südantliigutav on see, kuidas noorema põlvkonna jaoks on iseenesestmõistetav osalemine rahvuslikel üritustel ja üldse kaasalöömine eesti ühiskondlikus elus. Enamuses pole see pealesurutud vanemate ja vanavanemate poolt, vaid omaenese siirast soovist ajendatud.
Külakosti kodumaalt tõid vahvad muusikud ja Eesti Televisiooni võttegrupp, ja Toronto eestlastel on taas põhjust uhkust tunda, et meie siinset tegevust ja saavutusi, ka lihtsalt eestlaseks olemist — jäädvustati ning näidatakse rahvustelevisioonis kodumaal. Nii külaliste kui siinsete eestlaste suust kõlas mitmel korral mõtteid, et enam ei saagi inimesi lahterdada „kodu- ja väliseestlasteks“, vaid ollakse lihtsalt eestlased. Ajad on muutunud, piirid avanenud, tekkinud uued eestlaste kogukonnad Euroopas jm., keda on viinud kodumaalt eemale mitte poliitilised põhjused, vaid professionaalne töö. Erinevalt Teise maailmasõja järgsetest põgenikest on aga koht, kuhu saab laiast ilmast alati tagasi pöörduda, mille eest tuleb tänulik olla. Ning see, kus parajasti elatakse või füüsilises mõttes asutakse, ei omagi laiemas mastaabis nii suurt tähtsust, olulisem on see, kellena end tuntakse ja milliseid väärtusi oma järeltulevale põlvele edasi antakse.
Põhiline on see, et eestlased — ja oma rahvust ning kodumaad väärtustavad eestlased — pole me mitte vaid kord aastas, vabariigi aastapäeva aegu. Oleme seda aastaringselt. Pühade ajal lööb aga uhke rahvustunne eriti välja. Kes tähistas vabariigi aastapäeva teiste eestlaste seltsis suurüritustel, kes kodus lähedaste ringis piduliku söögiajaga, kes vaid hinges — aga tähtsaks peavad seda küllap kõik. Samuti kodumaal, kus paljudes peredes pole küll veel välja kujunenud vabariigi aastapäeva tähistamise traditsiooni, ent selle tähtsust vaevalt keegi alahindab.
Juhtkiri: Aastaringselt eestlased (5)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Rumaluse ots tehti lahti Karla katedraali lammutamisega. Kui okupante ei tohi puudutada, siis oma rahvast saad alavääristada ja irvitada nii palju kui soovid. Nii algaski võidukate erakondade esimene hommik. Welcome to Estonia-I don't think so!
Kui sa nii arvad, Maxim, peame küsima "kuhu see rumaluse ots siis jääb?"
Kunagi arvati et Kanada on eestlaste kõige suurim keskus väljaspool Eestit. Aga nüüd-kes lasi laeva põhja? Eesti inimene ise, kes on pidanud arvestama et kui paar põlvkonda tagasi oli suur asi et noorte tegevus võrdles oma aktiivsuse näitaja poolest vanema generatsiooni oma, siis nüüd on see pilt muutunud nii kurvaks et puuduvad sõnad. Eesti on tagasi võitnud eestluse, sest teised välismaal olevad kogukonnad on seda loovutanud EV-le.
Arvamus
TRENDING
