Remembrance Day, sõdades langenute mälestuspäeva tähistamine muutub üha olulisemaks sedamööda, kuidas väheneb veel elavate maal viibivate maailmasõdades võidelnute hulk. Seda eriti tänavu Kanadas, kus terve aasta on pühendatud veteranidele — The Year of the Veteran.
Mälestuspäeva ajalooga on lugejad hästi kursis, selle päeva kõrghetkeks peaks olema 2-minutiline vaikne leinaseisak 11. kuu 11. päeva 11. tunnil. Kui paljudele meist see keset päevaruttu meenub ja kui paljud on üldse valmis kaht minutit langenutele pühendama? Hea veel, kui rinnas kantakse plastikust punast mooniõit Flanders'i ja teiste ajaloohämarusse vajuvate võitluste sümbolina. Sel aastal nägin esmakordselt mõnede härrade nööpaugus valget mooniõit, millega tahetakse rõhutada sõjategevusele alternatiivi pakkuvat rahuvõimalust. Tegemist on patsifistide poolt 1926. a. Inglismaal kasutusele võetud sümboliga, millega püütakse juhtida tähelepanu sõdade mõttetusele. Hipide põlvkond, kes kunagi agaralt pilkas ja vaenas Vietnami sõja võitlejaid, on ise jõudmas vanuri-ikka ja ilmselt taltunud. Mida ütleks aga valgete mooniõite kohta Kanada arst ja poeet John McCrae, kes suri Belgia haiglas, aidates haavatud võitlejaid? Tema maailmakuulus lihtne poeemikene Flandersi väljadel langenud kangelaste ristide vahel lendlevatest punastest mooniõitest on Vahtralehemaal omandanud müütilise staatuse, mida teab iga koolilapski. Osa selle tekstist leiame 10-dollarilisel rahatähel, ja hokimeeskond Montréal Canadiens on selle ühest lausest teinud oma lipukirja.
Meil, eestlastel, on 11. novembril sobiv meenutada ka oma veterane ja langenud kangelasi. Kui me seda ei teeks, osutuksid täiesti mõttetuks need tuhandete eesti võitlejate ohvrid, tänu millele võime elada muretult siin, Kanadas, Eestis või mujal. Nende kangelaste ohvrid kõrguvad meie südames rahvusliku monumendina ning aitavad ajalugu näha perspektiivis. Ja õieti on vaba Eesti tulevik nende meeste tõeline mälestusmärk, mille kõrval kahvatuvad nüüd lõpuks ometi Tallinna rajatav Vabadussammas või ka Lihula oma.
Unustagem korraks eesti kangelaste saksa munder ja tehkem mööndus — see oli nendepoolne viimane meeleheitlik katse võidelda Eesti vabaduse eest.
Kui Kanada veteranide ohvritele juhitakse erilist tähelepanu juubelihõngulistel tähtpäevadel, peaks meiegi rahvas oma kangelasi austama. Ent ikka ja jälle läheb eesti press vaikides mööda II maailmasõjas Eesti eest võidelnud kangelaste tegevusest ja nende saatusest.
Kuid 11. novembril on õige meenutada ka punaimpeeriumi ohvreid. Eestlaste Kesknõukogu Kanadas korraldab järjekordse meenutusürituse sarjast „Meel ja Mälu“. Tänases lehes ilmunud sellekohase artikli sissejuhatusest selgub, kui palju Eesti kõrgemaid sõjaväelasi, meie rahva parimaid poegi hukkus nõukogude tapamasinas.
Tähelepanuväärne on ka Toronto Eesti Meeskoori ja Vana-Andrese Koguduse algatus korraldada eeloleval pühapäeval Sinimägede vabadusvõitlustes langenute heategevuslik mälestus-leinakontsert.
On aeg meenutada kangelasi.
Juhtkiri: Aeg meenutada kangelasi (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Narva rindel võidelnud kangelane Harald Nugiseks jäi taas ordenist ilma. Loe siit:
http://www.epl.ee/artikkel_284...
loe ka 270 Eesti estlaste arvamusi selle kohta.
Paistab et "Eestlane Olla ei ole enam Uhke ja Hea".....
Arvamus
TRENDING
