Kanada peaminister Stephen Harper ütles 1. märtsil USA uudistekanalile CNN, et Afganistani vastupanuvõitlejaid pole võimalik alistada.
Nelja Kanada noormehe hukkumine 20. märtsil tõestab selgelt peaministri sõnade paikapidavust. Ehkki Kanada vägede juhataja Afganistanis brigaadikindral Jonathan Vance ütles, et kõik hukkunud olid sügavalt veendunud oma missiooni vajalikkuses ja valmis ka elu ohvriks tooma, on ikkagi raske aktsepteerida nelja noore mehe enneaegset surma, eriti muidugi nende lähedastel.
Alates 2002. aastast on Afganistanis langenud 116 Kanada sõjaväelast. Hukkunuid ja vigastatuid on ka kõigi teiste NATO missioonis osalevate riikide, sh Eesti sõjaväelaste seas. Paljud küsivad, kas sedavõrd kõrge hind ennast üldse õigustab, olgu see kuitahes õilsatest demokraatlikest ideaalidest ajendatud.
Ajakirjanik Brian Stewart meenutab 18. märtsil CBC võrgulehel ilmunud arvamusloos, kuidas grupil Kanada ohvitseridel paluti kunagi kindlaks määrata sõjaliselt kõige ohtlikum paik maailmas. Arvesse läksid sellised tegurid nagu naaberriikide vaenulikkus, kohalike elanike ebasõbralikkus, karm loodus ja riigis aset leidnud varasemad sõjalised konfliktid. Ohvitseride arvates oli (ja küllap on ka praegu) selliseks riigiks Afganistan.
Afganistani naabrid ei ärata usaldust – Iraaniga on tal piir läänes, Pakistaniga idas ja lõunas; põhjanaabriteks on Kesk-Aasia „-stan“-riigid. Venemaa hall vari on viimaste kohal ja ka Hiinal on võimalus sinna kirdest kiigata. Afganistani loodus on üks karmimaid ja heitlikumaid maailmas ning killustunud kohalik rahvas elab oopiumikasvatajate, igas kaliibris hõimupealikute ja Talibani terrori all. Afganistan on ka pea alati olnud kellegagi sõjajalal.
Esialgne kiire võit Talibani üle on nüüd kujunemas lõputuks (sissi)sõjaks.
NATO ja valitsusmeelsete Afganistani vägede varustamine toimub maakera ühe kõige raskemini läbitava Khyberi mäekuru kaudu, kus võimutsevad ülalmainitud tegelased. See logistiline reaalsus on sundinud president Barack Obamat otsima paindlikumaid suhteid ja koostööd Moskvaga, et leida mõnda ohutumat põhjapoolset marsruuti Vene mõjupiirkonnas oleva Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikide kaudu. Selleks vajatakse muidugi Kremli toetust, mille eest tuleb Stewarti sõnul maksta kopsakat „diplomaatilist hinda“. Kremli hinnalipikul seisvat 3 tingimust: lõpetada mulluse Vene invasiooni kritiseerimine Gruusiasse; loobuda raketitõrjesüsteemi paigaldamisest Ida-Euroopasse ja aktsepteerida Ida-Euroopat Vene mõjupiirkonnana. Märke nende tingimuste rahuldamisest ongi juba olemas. Aga selle kaudu kaitseks Venemaa ju ennastki võimaliku islami valgumise eest oma aladele. Väga nutikas – kaks kärbest ühe hoobiga!
Kes võis sellist asjade käiku ette näha ajal, mil USA väed tungisid uljalt Afganistani pärast 9/11 terrorirünnakut? Nüüd on pikaleveninud Afganistani missiooni eest makstud tõesti ülikõrget hinda.
Juhtkiri: Afganistani missiooni kõrge hind
Arvamus
TRENDING
