Eelmisel pühapäeval Bibliograafia Klubi algatusel Tartu College’is (TC) toimunud üritus „Eestlased Kanadas – kuhu ja kuidas?“ kujunes huvitavaks foorumiks, mille korraldajad eesotsas pr. Aino Müllerbeckiga väärivad aplausi. Ettekannetest koorus välja huvitavaid ideid, ettepanekuid ja tulevikuplaane. Küsimus pole ju iseenesest uus, ent väliseestluse jaoks põhiline – kuidas jääda püsima ja kesta üle aja siinses rahvaste paabelis väärika rahvakilluna?

Aeg teeb oma korrektiive. Kunagine põhimõte, et „eestlased räägivad omavahel ainult eesti keelt“ on olude sunnil oma tähtsuse minetanud. Aga muidugi on meeldiv, kui noored vanema põlvkonnaga suheldes seda eesti keeles teevad. Isegi juhul, kui nad teevad seda respektist vestluskaaslase vastu, on seegi kindel märk eestluse edasikestmisest Kanadas.

On hea, kui meile tuletatakse meelde asju, mida meie ühiskond on suutnud aastakümnete vältel teha ja veelgi teeb. Seda pole mitte vähe. Et Eesti Elu toimetuse aknad „vaatavad“ Madison Avenue poole ja on just TC sissepääsu kohal, näeme imestuse ja imetlusega, kuivõrd vilgas tegevus all keeb. Olgu need lauluharjutusele tõttavad „ööbikud“, Bibliograafia ja Kultuuripärandi klubide või akadeemiliste organisatsioonide liikmed, raamatukoguhoidjad ja elulookirjutajad. Isegi vägeva Halloweeni peo korraldamiseks leidub TC-s ruumi, rääkimata siis EstDocsist, kõnekoosolekutest, näitustest, kontserditest jt kultuuriüritustest. Samasugune funktsioon on muidugi ka Eesti Majal. On hea, et eestlaste käsutuses on kaks hoonet, sest ühest lihtsalt ei piisaks.

Paraku tuleb majades alatasa teha mingeid remonditöid või ümberehitusi. Ei pruugi arvata, et ühiskondlike hoonete puhul asi teistmoodi oleks. Nagu TC president em. Elmar Tampõld oma ettekandes „Koor ja sisu – või vastupidi?“ mainis, on meil küll olemas klaverifond, aga mitte katusefondi. Teisisõnu ja piltlikult – mis saab siis, kui katus hakkab läbi jooksma? Naljaga pooleks – TC katus on kõrgel ja vaevalt sealne lekkimine niipea alumistele korrustele jõuaks, kus eestlased tegutsevad. Aga tõsisemalt – kust saada hädavajalikeks töödeks raha ja tööjõudu? Kuna vabatahtlikke professionaale on pea võimatu leida, tuleb maksta ju mitte ainult materjali ja transpordi, vaid ka töö eest ajal, mil kõik läheb aina kallimaks. Seda olulist teemat teised ettekandjad eriti ei puudutanud. Küll aga kuulsime peapiiskop Andres Taulilt, et teistes eestlaste asukohamaades on mitmeid hinnalisi kinnistuid, mille realiseerimine pakuks sealsetele rahvuskaaslastele lahedamat hingamist ja jätkusuutlikkuse perspektiivi.

TC praeguse presidendi Jaan Meri hea ja piltlik ülevaade VEMU rajamisest andis osalenutele positiivse emotsiooni. Selle projekti edenemine näitab, et meie ühiskonnas on õnneks praegugi neid, kes „katuseparandamist“ tähtsaks peavad.

Jah, sisu võib olla ju kuitahes hea, aga kui kaitsev koor puudub, hävib sisu peatselt või kuivab lihtsalt ära.

Märkmed: