Seal ta seisab vaikselt ja vankumatult Tallinna südalinnas langetatud päi ja kiiver käes, pisut nagu piinliku moega — nüüd koguni politsei valve all. Jutt on mõistagi kurikuulsast pronkssõdurist.

Ma pole nii osav sõnasepp kui meie lugupeetud kaastööline Kargu Karla, kes sujuvalt ühendas oma vestes kaks eelmise nädalavahetuse pommuudist — Beslani pantvangidraama ja skandaalse sündmuse Lihulas. Seetõttu piirdun viimatimainituga.

Lihula elanikud ja Eesti politsei üksus pidasid 2. sept. õhtul kalmistul maha tunniajase kivi- ja sõnasõja, kus kannatada said mitmed kohalviibinud. Politsei ja päästeamet viisid minema II maailmasõjas Saksa poolel võidelnutele püstitatud mälestussamba.

Tursked, tumedates barettides politseinikud täitsid nähtavasti kõrgemalt tulnud käsku. Hiljem tuligi välja, et aktsiooni taga seisid Eesti peaminister Juhan Parts ja siseminister Margus Leivo ning see operatsioon võeti peaministri sõnul ette välisriikide survel. Ta mainis Ameerika Ühendriike ja Euroopa Liidu riike. Rohkem Parts diplomaatiliste mängureeglite järgi öelda ei saanud. Kui keeruline ja raske on küll Eesti riigi juhtimine tänases maailmas, kus kõike tähele pannakse! Isegi mälestussamba püstitamine väikeses surnuaias satub rahvusvahelise tähelepanu orbiiti. Mis võiks küll võõrastel sellega tegemist olla?!

Väga shokeeriv oli mälestuskivi kõrvaldamise jõhker viis. Oma rahva vastu mindi ööpimeduses koerte, pipragaasi ja kumminuiadega.

„Kindlasti pole olukord välispoliitiliselt kerge. Ausammas polnud tõepoolest kooskõlas heade tavadega. Sümbolid, mida seal kujutati, riivavad Euroopas paljusid inimesi ja on probleem, aga teine asi on, kuidas olukord lahendati,“ kirjutab eksvälisminister Toomas Hendrik Ilves 8. sept. Eesti Päevalehes.

Ilmselt on võimatu Euroopa Liidu ja USA ametnikele selgeks teha ajaloolist tõde, et Lihula ausammas märgib eestlaste väljaastumist totalitaarse punarezhiimi vastu, mis pani toime inimsusevastaseid kuritegusid.

Pronkssõdur on just selle totalitaarse rezhiimi sümbol ja temagi kannab oma mundrit. Ent teda ei julge keegi puudutada, sest niisuguse sammuga võiks riik endale suure rahvusvahelise vihalaine kaela tõmmata.

Jõuetu protesti märgina on nüüd mitmed punasõdurite mälestusmärgid täis soditud. Lihula aktsioon käivitas sõja kivide vastu. Aga nood vaikivad ega kisenda. Ülekohus pole nähtavasti veel taevani tõusnud.

Aastail 1940—1945 bolshevismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel võidelnud meeste auks püstitatud Saksa mundris kivisõdur sai Lihulas viibida kõigest 13 päeva. Neli päeva kauem kui Pärnus.

Lauri Vahtre kirjutas 27. aug. Postimehes: „Eesti sõdurite võitluse eesmärgiks oli Eesti riikliku iseseisvuse taastamine.“ Just see tõdemus tuleks ajalugu hinnates ja teistele selgitades aluseks võtta.

Teiseks, kui samba mahavõtmine oli möödapääsmatu, miks ei selgitatud siis seda eelnevalt ja ausalt rahvale näiteks televisioonis?

Ja kolmandaks — kui kogu aktsioon läks viltu ja muutus vägivaldseks, miks pole siis siiani vabandatud?

Need on mõned kivisõtta puutuvad mõtted siitpoolt ega tähenda, et sekkuksime Eesti asjadesse. Meil pole selleks õigustki.

Märkmed: