Tänapäeval valitseb informatsiooni üleküllus, selline mis ei luba tihti kaalukat hinnangut toimunust leida. Meedia teadagi mõjutab mingil moel publikut, ükstapuha, kuivõrd lubatakse erapooletust. Nagu poliitikas, pole ajakirjanduses puhast erapooletust, pigem on hea ajalehe huvides peegeldada põgusalt vastuvõetavaid vastasvaateid ning vaatevinkleid, samas aga kindlaks tehes, et põhilugeja kusagile ei kao.

Mida põhilugeja tihti ei taipa, on see, kuidas teda tema enese teadmata manipuleeritakse. CBS telereporter Bernard Goldberg paljastas oma hiljutises raamatus „Bias“, kuidas väänatakse uudiseid — tavaliselt liberalismi huvides. Teame ka, kuidas Pravda polnud kellegi tõde.

Eestis, kus on väidetavalt vaba ja liberaalne konkurents ajakirjanduse turul, on olnud juba aastaid näitajaid sellest, kuidas toimetused valikuliselt uudiseid edastavad või otsustavad, mis näeb trükimusta. (Neti mürgised kommentaarid muidugi siia ei kuulu).

Heaks hiljutiseks näitajaks oli Postimehe otsus mitte trükkida Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) esimehe Allan Alaküla (tellimata) arvamust, kus ta avaldas muret selle üle, et olulise uue ühiskondliku kokkuleppe projekti kohta oli ajakirjandus olnud hiirvaikne. Just ajakirjandusel on sotsiaalne kohustus rahvast informeerida, aga seda ei toimu. EAL on kaua kurtnud, et Eesti Ekspress ja Postimees ei tunnista EALi kui kutseliitu. Seda aga suurlehed peaksid, kõikide lääne põhimõtete järgi.

Eesti ajakirjandus, nagu panganduski, on Skandinaavia kontsernide majandusliku käpa all. Siiski ei saa aga aru, miks äsjaste valimiste kõige ajakohasemaid tulemusi ei esitanud mitte ükski Eesti leht esmaspäeval, 3 märtsil, vaid hoopis üle lahe ilmuv Helsingin Sanomat.

Olukorda kommenteeris väga tabavalt samal päeval Vikerkaare Päevasüdame raadioprogrammis Mart Ummelas. Tema meediakommentaar rõhutas „tõhusalt toimiva“ ajakirjandusmasina kaalukat, iseasi, kui puhast rolli valimiste tulemuste „etenduses“. Ummelas leidis, et ajakirjandusse paisatud trükised — muidugi, toimetused lasid neil ilmuda — valimiseelse nädala jooksul vähendasid ühe, st. Keskerakonna ja kasvatasid teise, st. Res Publica toetust. Nimelt kõik teemad, mida sel perioodil välja toodi, seondusid Res Publica põhiloosungiga — poliitika eetika ja korra nõudmisega. Sellega omakorda hüpnootiliselt mõjutades „kogenematut valijat“.

Nii seletab Ummelas Res Publica üllatavat edu — vaid kümmekond päeva enne valimisi poleks keegi osanud ette näha sellist võitu. Siim Kallas tunnistas samuti, et kuna Res Publica poolehoidjad on peamiselt noored, edukad ja intelligentsed, siis neid ei saa kuidagi koalitsiooni läbirääkimistel nurka suruda.

Partsi valitsus tundub olevat kindel — loodetavasti selline, mis suudab neli aastat lõhenemata Eestit valitseda. Kuid — nagu Ummelas küsis — kas
meedia manipulatsioonide kaudu võidab ka demokraatia areng?

Tänavused valimised olid ilmekalt protesti valimised. Küsimused aga, mida Ummelas esitab uue poliitika eduka reklaamimise kohta ning selle otsese seotusega valimistulemustega, panevad mõtlema, kuivõrd suur roll on ajakirjandusel Eestis. Kas Eesti valija saab sellest aru, on hoopis teine pähkel, millest loodetavasti saab läbi närida enne järgmisi valimisi.

Märkmed: