Indoneesia lähistel toimunud merepõhja-värisemine ning sellest põhjustatud hiidlaine ehk tsunami hävitustöö inimohvrite arv on lõplikult kindlaks määramata. Inimelule ei oska ega tohikski keegi hinda panna. Majanduslikult on keeruline katastroofi hinnata, kuna seda ei saa pelgalt hävinud hoonete arvel teha. Kriisipiirkond on niivõrd suur ja hõlmab mitmeid riike, et esmasest shokist toibudes said maailma rahvad aru, et tuleb ühiselt tegutseda. Rahvusvaheline humanitaarabi on voolamas vastukaaluks tsunami laastamisele Kagu-Aasiasse, lubatud rahasummad peegeldavad ajaloolise tragöödia suurust.
ÜRO andmetel on selle nädala jooksul selleks otstarbeks kogutud raha ületanud kaks miljardit USA dollarit. See arv peegeldab muidugi nii toidu, joogivee, esmaabi- ja ehitusmaterjalide hinda kui ka nende kriisipiirkonda transportimise kulusid. Juba esinevad esimesed muremärgid — kartusi on, et kogu suunatud abi ei jõua sihini. On avastatud, et interneti kaudu tegutsevad sulid, kes heategevusliku egiidi all tüssavad naiivseid annetajaid. Paraku on inimkonnas alati neid, kes otsivad, kuidas teiste õnnetuste arvel ennast rikkaks teha. Inimloomuses on õnneks olemas peaaegu instinktiivne soov aidata teisi, harva jäetakse hädaline appi paluma.
Seda kiiduväärt kõlbluse printsiipi tunneme altruismi nime all, inimeste valmisolekuna loobuda millestki teiste heaks. Religioosse moraaliõpetusega kaasnevalt saame altruismi seletada ligimesearmastusest lähtuvalt; praktilisemalt aga ühiskondlike suhete sfääris kui kuldse reegli rakendamist. Muidugi on siin lõviosa eetilistest kohustustest heaoluriikidel, kel ka kõige paremad eelised majanduslikult ning praktiliselt humanitaarabi toimetada kriisipiirkonda.
Märkimisväärsemad summad ongi annetanud jõukad — Jaapani US $500 miljonit esikohal, USA $350 miljonit on riigi poolt lubatud; eraettevõtted ning rahvusvahelised organisatsioonid USA pinnal on kogunud samuti suuri summasid.
Siinjuures tuleb esile tõsta Rahvusvahelist Punase Risti Föderatsiooni (IFRC), kes on kriisipiirkonnas üks aktiivsemaid tegutsejaid. Rõõmustav teada, et Eesti panus (0,5 miljonit krooni ehk US $42.000) tsunamijärgset humanitaarabi on suunatud IFRCle. Nende kogemused maailma kriisialadel on näidanud, kuidas iga penn on tähtis. Selle kinnituseks on laste algatatud aktsioonid koolides, isiklikud panused, jõulukinkide raha loovutamised, peenrahapõssade tühjendamine Kagu-Aasia rahvaste heaks.
Ent altruism on selline reaktsioon, mis sünnib teravamatel abivajamiste hetkedel. Kui olukord paistab laabuvat, võib ette näha, et annetustetulv kuivab kokku. Siis liigub moraalne ja eetiline kohustus ligimest aidata riigijuhtidele, ning tahaks loota, et maailm saab näha ühist suunda — sellist, mida ÜRO oma põhikirja järgi peaks juhtima. Praegune ülemaailmne altruism võiks olla Kagu-Aasia ülesehitamise vundamendi nurgakiviks, Punase Risti ja teiste taoliste organisatsioonide kohustuseks on olla valvsad, et siirast kaastundest annetatud abirahad läheksid sinna, kuhu neid kõige rohkem tarvis.
Juhtkiri: Altruism nurgakiviks
Arvamus
TRENDING
