Eesti president Arnold Rüütel nimetas 27. jaanuaril ametisse uue valitsuse peaminister Siim Kallase poolt esitatud koosseisus. Muidugi on meil uue valitsuskabineti kohta juba oma arvamus olemas. Et kaksikliidu üheks pooleks on Keskerakond, on paljud hirmul, et asjad võivad hakata kalduma vasakule ja seeläbi isegi Eesti rahvusvahelist mainet kahjustada. Eesti president Arnold Rüütel nimetas 27. jaanuaril ametisse uue valitsuse peaminister Siim Kallase poolt esitatud koosseisus. Muidugi on meil uue valitsuskabineti kohta juba oma arvamus olemas. Et kaksikliidu üheks pooleks on Keskerakond, on paljud hirmul, et asjad võivad hakata kalduma vasakule ja seeläbi isegi Eesti rahvusvahelist mainet kahjustada.Kallast on juba nimetatud Savisaare „käpiknukuks” ja suureks mänguriks. Tema mainet kahjustab endiselt luupainajana 10 miljoni dollari kadumise afäär ja teisalt ka taganemine oma seisukohtadest. Mitmetele ajakirjanikele ei meeldinud Kallase möödunudnädalane „troonikõne” riigikogus, mis oli kuidagi rabe ja närviline ning sisaldas kohati isegi bolshevistlikku retoorikat. See kõik on tekitanud umbusaldust, ja nii polegi imestada, et Siim Kallast toetab Eesti Päevalehe äsjase arvamusuuringu põhjal 504-st küsitletust vaid 23%. Suur osa seniseid ministreid oli sunnitud lahkuma erakondliku kuuluvuse tõttu. Mõtlen siin eelkõige Mõõdukate juhti välisminister Toomas Hendrik Ilvest, kelle tegevus Eesti viimisel euroatlantilistesse organisatsioonidesse on olnud imetlusväärne ja ületamatu. Nüüd on ta sunnitud oma tegevuse katkestama. Reformierakonna ainus uus minister, Eesti esimene naisvälisminister Kristiina Ojuland oli kindlasti üks paremaid valikuid, sest ta on oma valitsemisalaga hästi kursis ega vaja mingit sisseelamisaega, arvatakse eesti pressis optimistlikult. Aga Euroopa Liidu tiival on asjad hetkel ju kehvas seisus — mitmed olulised läbirääkimis peatükid ikka veel sulgemata. Kuidas üldse hinnata, kas inimene on sobiv ministrikohale? Harilikult eeldatakse, et sel isikul on oma valdkonnas sügavad teadmised ja eruditsioon, poliitilised kogemused ja juhi võimed. Paljud uued ministrid on uustulnukad. Kas entusiasm, töökus ja hea tahe, mida neil näib intervjuude põhjal küllaga olevat, on ikka piisavad nii vastutusrikkale positsioonile asumiseks? Aga võibolla näeme siitpoolt kõike läbi skeptiku mustade prillide? On ju meie käsutuses üksnes eesti pressi materjalide ja telefonikõnede põhjal kujunenud nägemus. Siiski leiab ka eesti sotsioloog Juhan Kivirähk, et ehkki võimukriisi kiire ületamine oli päevapoliitiliselt kasulik, on hoiatav see, et valijad jäeti mängust välja. Kas olnuks siis tõesti õigem läbi viia kulukad ja keerulised erakorralised valimised? Või lähtus kolmikliit võimust loobudes arvamusest, et valimistele on parem vastu minna opositsioonis olles? Võib arvata, et kaksikliidu valitsuski jõuab valimisteni jäänud aasta jooksul end millegagi kompromiteerida nagu kõik senised enne teda. Loomulikult kalduks siis avalikkuse toetus taas Isamaaliidu ja Mõõdukate poole. Aga samas kogub juba populaarsust uus erakond Res Publica, mille juhiks võib saada ekspresident Lennart Meri. Poliitikas on ju kõik võimalik, sh. kõige ootamatumad koalitsioonid ja ettearvamatumad kokkulepped. Uus valitsus, uued lubadused ja uued programmid — need tekitavad inimestes taas lootusi, et elu hakkab paremaks muutuma. Kallase valitsus peab selle nimel hoolsalt tööle asuma, nii nagu ministrid oma ametivandes esmaspäeval ka tõotasid. SL Õhtuleht tuletas ühes juhtkirjas meelde, et uuele valitsusele sadat päeva ei anta, sest selle traditsiooni likvideeris Keskerakond ise eelmise võimu suhtes. Võibolla tasuks siiski näidata head tahet ja tolerantsust ning Kallase valitsusele tavapärased 100 päeva sisseelamiseks ja enda tõestamiseks jätta. Kas see end õigustab, selgub peatselt.

Elle Puusaag

Arvamus

TRENDING