Kujutage ette sellist pilti: apoliitilise noorteorganisatsiooni, nagu Boy Scouts of Canada juht, peaskaut, kutsub oma alaealised hoolealused esinema Liberaalide Partei aastakongressile, nõudes nendelt tervitushüüdu - “Elagu Jean! Elagu Liberaalid! Vive le Canada libre!”
tervitushüüdu - “Elagu Jean! Elagu Liberaalid! Vive le Canada libre!” Ei juhtuks, kuna noortejuht teaks, kas või viimasele lausele vihjates, meenutades DeGaulle’i ässitust FLQ ajastul Québecis, et alaealiste koht pole poliitikas. Pigem on noortejuhi kohustus õpetada rahvuslikku identiteeti, moraalset lähenemist, üle kõige aidata selleks kaasa, et tulevane täisõiguslik kodanik oleks ette valmistatud langetama läbimõeldud, tasakaalukaid otsuseid nii igapäevases elus kui ka ühiskonnaliikmena.
Teadagi demokraatias on sõnavabadus, samuti peaks riik tagama nii väetitele kui tugevatele turvatunde, et nende arvamus loeb. Antakse võimalus nii valida riigi/kodanike esindajaid, kui ka selleks kandideerida. Isegi täiskasvanud ei ole aga alati küpsed ega tõsised inimesed, tahestahtmata meenuvad kujud nagu Kalle Kulbok ja Kuningas Kirill, rojalistid, kes kümne aasta eest pulli pärast poliitilisse patta oma pentsikut vürtsi segasid. Eenpalu olukord on aga hoopis teine. Kodutütarde peavanem on Kaarel Eenpalu järeltulija. Viimane oli Eesti Vabariigi poliitilisi prominente, eriti pärast vapside riigipöörde katset, aastatel 1934-38 peaministri asetäitja, 1938-39 peaminister. Kaarel Eenpalu elupäevad lõppesid 1942.a. Kirovi vangilaagris, pärast seda kui enamlased teda sinna kui nende riigikorrale ohtlikku inimest olid vägivallaga toimetanud. Anne Eenpalu on palju teinud, et Kaarel Eenpalu mälestus ei kaoks, taastanud ta kodutalu, mille hoovis on uhke mälestusmärk.
Koostöös Kaitseliiduga on tema saavutused Kodutütarde peavanemana olnud märkimisväärsed, mida kinnitab kas või see, et puhkenud skandaali tagajärjel, kui nõuti tema pead piigi otsas, tagasiastumisega, avaldasid Sakala, Pärnu ja Järva ringkondade Kodutütred tugevat poolehoidu peavanemale.
Ent laste kaasamine poliitikasse oli ja on vale. Pole meelest läinud kellelgi, kuidas totalitaarrezhiimid seda tegid. Mis oli Hitlerjugendite eesmärk? Noortele kinnitada führeri eksimatut lähenemist. Oktoobrilapsed ja pioneerid, komnoored, nende tegevus oli läbini poliitiline, kuigi peidetud noorsootegevuse lõbusamate tegevuste taha. Ikka punane rätik kaelas, ikka ülistati Leninit, Stalinit ja poliitbürood, samasuguste hüüetega nagu Anne Eenpalu kamandas oma hoolealuseid Edgar Savisaare ja Keskerakonna toetuseks esitama. “Elagu Edgar Savisaar!” “Elagu Keskerakond!” Neid hüüdeid esitasid lapsed, ja tuleb vaid Savisaare asemel Lenini nimi asetada, Keskide asemel Kommunistliku partei nimi, ja silmade ees on võigas pilt minevikust. Ning see on kahtlemata vale. Pole tähtis, kellele poolehoidu näidati, oleks see Isamaaliidule või Reformile, Laarile või Kallasele, ikka vale. Kanadas ei kujutaks ettegi, et puberteedieas noored skaudid või gaidid ametlikku vormi riietatult ühegi partei kongressil selliselt osaleks.
Segab veel teine nõukogudelik aspekt skandaalis. Anne Eenpalu esitas lahkumisavalduse pärast seda, kui ajakirjandus avalikustas sündinu. Tema tegevust uuriv teenistuslik juurdlus aga ei suuda hetkel lõpuni jõuda, kuna Kodutütarde peavanem võttis haiguslehe - teadagi oli sinise lehe saamine Nõukogude ajal selline nipp, mis lükkas kardetu edasi.
Kas Kanadas võiks selline asi sündida, et lükkuks edasi juurdlus tänu haigusele? Päris haigusele või väljamõeldu? Vaevalt. Teatavasti on Anne Eenpalu hiljuti kahel korral Torontot külastanud, meie keskorganisatsiooni ametlikel kutsetel. Siin esinenud rahvuslikkude kõnedega, meie sõjameeste südameid võitnud, ja rõhutanud aatelisust noorte kasvatuses üle kõige, nende käes on ju meie tulevik. Anne Eenpalu lausus kodumaisele ajakirjandusele:”Paistab, et ühiskond pole valmis armastama lapsi.” Ja veel: “Midagi pole teha - muna peab praegu õpetama kana.
Miks kümme aastat on Eesti Vabariiki ja kodutütreid pole aidatud riiklikul tasemel?” Eksid, Anne Eenpalu. Armastame lapsi, aga nende koht pole poliitikas, kus toimub päevast päeva pori pildumine. Täiskasvanu, eriti tema kohustustega ei tohiks eales lapsi poliitilisele areenile vedada. Apoliitilised organisatsioonid, nagu skaudid, noorkotkad ja kodutütred tavaliselt majandavad ennast ise - et vältida riiklikku seost nagu pioneeridega ja komsomoliga oli. Kas tõesti ei ole õpitud midagi okupatsiooni ajastust?
Õudselt kahju on sellest, et ühe täiskasvanud inimese lähenemine on negatiivselt mõjutanud ühe olulise noorteorganisatsiooni tegevust, kuna seda poripildumise tulemust, mida Savisaarele paeaani esitamine välja kutsus, ei pese Anne Eenpalu ega organisatsioon, mida teda usaldati juhtima, niipea maha.
TÕNU NAELAPEA
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Soomest08 Feb 2002 12:30
Kuna on teadaolev fakt , et see seltsimees Savisjaar on poolvenelane ja opositsiooni pealtkuulaja, kuidas ikkagi sai ta selle puhtalt EESTI organisatsiooni juhi enda õnge? Võib-olla naiivsus, rohkem küll rumalus, julgeksin arvata.Mingi sotside ega vasakpoolsete valitsus ei ole eesti vaesusele päästjaks. Sotsid on nagu hunt lambanahas- enne valimisi lubab vaestele = lollidele raha, kui on võimul, reisivad rahva rahadega ümber maailma ja vilistavad habemesse.
Aino Siebert08 Feb 2002 06:09
Igas demokraatlikus korras on tuntud tôsiasi - lapsi ei tohi politiseerida, st. môjutada. Eriliselt peavad ôpetajad, kelle kätte me oma laste kasvatamise usaldame, sellest printsiibist kinni pidama. Lapsed vôivad alles siis otsustada, millisesse poliitilisse parteisse nad kuuluda soovivad, kui üleüldse, alles täiskasvanuina, kui nad oma môistusega on vôimelised parteide programmidest ning suundadest aru saama. Saksamaal mindi Baden-Württembergi Liidumaal isegi veelgi kaugemale, ühele islami usuga ôpetajale keelati laste ôpetamine rätik peas. Noor ôpetaja kaebas kohtusse - kuid kaotas, seda pôhjendati sellega, et rätik on reklaamiks islami usule, kuid koolides peab valitsema usuvabadus, mitte ühtegi usulahku ei vôi reklaamida ja reklaamiga lapsi môjutada.
Anne Eenpalu rikkus aga demokraatlikke pôhimôtteid mitmel viisil, nagu mina loetu pôhjal aru sain, puudus temal laste viimiseks Keskerakonna koosolekule isegi lastevanemate luba. Ta sundis lapsi pähetaotuid paroole hüüdma ning toimis arvatavasti ka organisatsiooni, mida ta esindas, pôhikirja vastu.
Kuid kôige hullem oli minu arvates see, et ta ise ei saanud sugugi aru, millega oli hakkama saanud. Vastutusrikka koha peal ei olnud ta kasvanud aastate jooksul oma ülesannete tasemele ega omanud tsiviiljulgust oma tegude eest vastutuse kandmiseks. Jääb ainult veel üks küsimus - mida ta siis üleüldse aastate jooksul lastele ôpetas?
Kuid kahjuks ei ole Eenpalu Eesti poliitikas tänapäeval sugugi ainuke. Tänastest ajalehtedest saime lugeda, et Anti Liiv, kes pidi môningat aega tagasi Riigikogu ees vabandama (sunniviisil) oma kirja sisu eest, mille oli saatnud ühele austraalia väliseestlasele, määratakse arvatavasti juhtima väliskomisjoni. Ka tema kuulub Keskerakonda. Kas selline mees, kellel on tugevalt rassistlike piirdeid välismaal elavate eestlaste vastu, vôib juhtida sellist tähtsat organit, sest välistatud ei ole sugugi tema rassistlik suhtumine lääne kultuuri vastu üleüldiselt...
Praegusel momendil ei tule kindlasti Eestile kasuks president, kes on endine kommunist ja ordenite saaja (vaatada eiliset Ôhtulehte) ning Keskerakonna vôimuletulek. Ainukene päiksekiir paistab olevat uus partei ResPublica, kes on julgelt ja aktiivselt hakanud ajakirjanduses kommenteerima teemasid, mis senini on olnud tabuks. Eesti vajab oma praeguses olukorras enne kôike tugevat ja aktiivset opositsiooni.
tütre isa08 Feb 2002 01:30
Nagu hr. Naelapea õieti märgib,on proua haigusleht vaid kattevari, kodus intervjuu andmise ajal, voodis teki all, pole haigusest küll mingit märki. Foto leiate Õhtulehe artiklist
www.sloleht.ee/sisu/uudised.as...
Loe kõiki kommentaare (3)