Eelmisel reedel kutsus Eesti ajakirjandus üles tähistama ostuvaba päeva, mida märgitakse juba 12 aastat nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas ja mis on alguse saanud just Kanadas. Eesti Rahva Muuseum korraldas päeva puhul ürituse, kus peeti loenguid ja näidati filme ning prooviti panna inimesi mõtlema teemadel nagu ostmine ja tarbimine ehk siis laiemalt tarbimisühiskond.
Mõni võib ju õlgu kehitada: mis siin ikka nii väga tähistada, üks päev oste tegemata pole ju mingi probleem. Internetikommentaatorite hulgas leidus nii neid, kes asja kergelt huumoriga võtsid kui teisi, kes täie tõsidusega arutlesid, et oleks seda varem teadnud, oleks piima-leiva eile ära ostnud. Nii äärmuslikult pole vast vaja päeva tähendust võtta, küll aga mõtiskleda, mida tarbimisühiskond meile tähendab.
Asjade olemust võib võtta mitut viisi: nii praktilisest kui filosoofilisest vaatepunktist lähtudes. Ilma asjadeta ei saa meist keegi, aga samas, kui neid tekib liig palju, toob see kaasa juba uued probleemid. Ajal, kui jõuluostude tegemise kõrgpunkt käes, seisab küllap nii mõnigi potentsiaalne ostja mõtte ees: kingitusi teha tuleb, kuna see on kombeks; samas on ju inimestel tänapäeval enamasti kõik eluks vajalik olemas.
Me kõik armastame kinke saada, samuti neid ise teha, kasvõi lühiajalise rõõmuaistingu nimel. Ent küllap tunnistab igaüks, et siin on ka paras annus traditsioonide järgimist. Ostuvaba päeva eestvedajate arvates võiks aga rohkete kinkide asemel mõelda hoopis suurema tähelepanu pühendamisele oma lähedastele, mis ei too kaugeltki kaasa ka keskkonnaprobleeme — see on aga paljude jaoks juba kaugem perspektiiv.
Enamuse inimeste üle asjad siiski võimust ei võta, vaid on lihtsalt üheks osaks igapäevaelust, mille üle just kuigi sageli pead murdma ei pea. Samas aga leidub — ja võib arvata, et tekib üha juurde — nn. ostusõltlasi, kelle jaoks on lihtsalt vajaduseks osta, osta ja veelkord osta, mõtlemata, kas kõik see kraam üldse vajalik on. Mitte üksnes vaesuses ega ostuvõimalusteta ühiskonnas üles kasvanud pole need, kelle üle ostukire võimust võtab — ilmselt leidub selliseid inimesi igas ühiskonnaklassis. Kui ostukire ohvriks langeb rikas, ei tee ta sellega enesele ega perekonnale suurt majanduslikku kahju; kesisema eelarvega, ent kopsaka krediitkaardi limiidiga inimese puhul on aga oht suur. Meenub kunagi nähtud ameerika jutusaade, kus just taolisi probleeme lahati ning kus inimesed sellest avameelselt rääkisid: kes lausa pidi ostma iga päev, samas oma kirge ja kokkuostetud asju hoolikalt pereliikmete eest peites. Kui see võtab aga hiiglaslikud mõõtmed, kahjustades pere rahakotti, tuleb kirg varem või hiljem ilmsiks.
Pole ime, et tänapäeval tuleb psühholoogidel lisaks alkohoolikute, narkomaanide jt. pahede küüsis olevate inimeste sõltuvusprobleemidega tegelemise kõrval nõustada ka ostukire küüsis vaevlejaid, keda on hakatud kutsuma shopahoolikuteks. Paljude jaoks ehk naljakas, ent põdeja jaoks tõsine probleem: kui lihtsalt ilma ei saa. Seda enam, et kaubandus oma täies hiilguses, reklaamide külluses ja poodidega kaasaskäiva erilise hõnguga sageli ju lausa tõmbavad tarbima — ning kaubakire ohvriks langevad üha nooremad tarbijad.

Märkmed: