Eestis tähistati möödunud nädalavahetusel üht üsna uuelaadset päeva — Rahvusvahelist Eakate Inimeste Päeva. Selleks puhuks korraldati kontsert-aktus „Estonia“ kontserdisaalis, mille avas Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel, olles päeva suurürituse patrooniks.

Presidendi poolt avaldatud mõtete hulgas oli, et iga ühiskond on seda tugevam, mida paremini suudab ta rakendada oma nii noorte kui vanade liikmete võimeid ja kogemusi, mis on eriti oluline tööjõu kahanemise ja rahvastiku vananemisega seotult, olles iseloomulik kogu Euroopale; olukorra leevendamiseks rakendavad mitmed riigid pensioniealisi inimesi jätkuvalt tööelus.

Kui Kanadas on päevakorral kohustusliku pensionilesaatmise lõpetamine inimese 65. eluaastani jõudes, siis Eestis on aga hetkel küll olukord selline, et pensionieas inimene võib enamasti töövõimalusest vaid unistada, kuna isegi 50-aastasi peetakse tööturul mõnikord liiga vanadeks; mõnedes paikades jookseb kirjutamata „vanusepiir“ ähvardavalt juba kümmekond aastat nooremate inimeste eest läbi. Ent pensioniikka jõudnu — veel täie tervise ja energia juures — kes suudaks end paljuski rakendada, on Eesti ühiskonnas sageli kõrvale jäetud ning generatsioonide vaheline lõhe paistab olevat lai.

Niisiis — eakate inimeste päev, mil vanemasse ikka jõudnuid ja nende elutööd austatakse-vääristatakse riiklikul tasandil tavapärasest rohkem. Mõte on hea — olgu siis oma elutöö teinud inimestelgi üks selline päev. Kuid samas, kas just kõik soovivad lahterdada end vaid vanusegruppide järgi: on ju ka eakate hulgas erinevate ametite ja huvide esindajaid, ent sõna 'eakas' võtaks kõiki justkui ühe mõõduga ja kuidagi pealiskaudselt?

On erinevate elualade esindajate päevad, kus kõneldakse ühest või teisest ametist rohkem kui muidu; on emade- ja isadepäev, kus tunnustatakse tublisid lapsevanemaid riiklikult ja austatakse kodudes oma lähedasi. Loomulikult peaks seesugune austus kestma n-ö aastaringselt, mitte vaid mõnel päeval aastas, kus lillepoed teevad müügirekordeid ja kaubandus tuletab pidevalt meelde, et á la „kui sa oma ema/vanaema/keda iganes armastad, siis ostad sa talle just meie pakutud toodet/teenust“.

Kanadas jmt. riikides elavad vanemaealised vast ei tunne end nii tõrjutuna kui nende kodumaal elavad eakaaslased, kasvõi seetõttu, et on tagatud inimväärikas elu ja võimalused. Kurb, et Eesti eakas ei saa lubada kuigi kergekäeliselt ülemerelendu ja ka lähemad reisisihid jäävad sageli selle vanusegrupi poolt avastamata.

Nii mõnigi Toronto eestlane on omal ajal kodumaale jäänud lähedastest kõneldes tõdenud, et ega paljusid neist, isegi endast märksa nooremaid, enam alles polegi. Sest paraku on eluiga sealmail siiski mõnevõrra madalam. Mis on põhjuseks? On ju mõlemad pooled olnud sunnitud läbi tegema rasked ajad, elama üle sõjad, küüditamised, põgenemised, uue elu alustamised või siis represseerimishirmud. Inimtunded on saanud kannatada ühel ja teisel poolel ning haavad jäävad.

Aastakümnetepikkused mälestused ja kogemused on need, mis põlvkondi ühendama peaksid. Et ei oleks ka noores õitsvas riigis nagu Eestis olukorda noored versus vanad, vaid üksteisemõistmine, kogemuste vahetamine ja vastastikune rikastamine parema tulemuse nimel. On see liig utopistlik? Idealistlik? Siiski, ehk teostatav. On kena, et eakate päeva näol selline algatus toimib.

Märkmed: