1. mai ei ole Euroopas enam see punaste lippude püha, mis kutsus töörahvast marssima ja laulma „Internatsionaali“.
1. mai 2004, mil 10 Ida- ja Kesk-Euroopa riiki saavad Euroopa Liidu (EL) liikmeiks, peaks minema ajalukku kui Euroopa taassünni päev. Kuid...kuid... „Sünnitus on õnnestunud,“ ütleks ämmaemand, „kuid mis lapsukesest saab, ei tea.“
Tõde on, et ELi senine tegevus ei ole osutunud selle liikmeile kaugeltki puhtaks rõõmuallikaks, vaid on pigem tekitanud neis parasjagu ettevaatlikkust ja reservatsioone. Nii mõnigi liige tahaks teada, mis saab Vana Mandri seni väga edukast koostööst Ameerika Ühendriikidega. Eriti Põhjamaadele ja Balti rahvastele oleks vastuvõtmatu see Prantsuse-Belgia bürokraatia domineerimine, mis seni on iseloomustanud ELi asjaajamist. Ses suhtes näib eksisteerivat halbu eelaimusi Läänemere mõlemal kaldal, ehk Jaan Tõnissoni omaaegse terminiga väljendudes — Baltoskandias. (Mitmekordne EV riigivanem Tõnisson propageeris sõjaeelseil aastail kõigi Läänemerriikide koondumist ühiseks Baltoskandia alliansiks — kahjuks lootusetult.)
Need aimused peegeldusid hiljuti aga Leedu ja Rootsi USA suursaadikute sõnavõttudes 21. aprillil USA Kongressi Esindajatekoja rahvusvaheliste suhete alamkomisjonis. Leedu suursaadik Vygaudas Usackas pani Ühendriikidele südamele koondada rohkem tähelepanu Põhja-Euroopa riikidele Läänemere kallastel, et süvendada nendes rahvastes „vabaduse, demokraatia ja õiguskorra“ ideid. Partnerluse edendamine Ühendriikide ja Põhja-Euroopa maade vahel on „üritus, mis on Rootsi rahvalegi südamelähedane“, kuna see edendab koostööd Läänemere piirkonnas, rõhutas ka Rootsi suursaadik Jan Eliasson Kongressi alamkomisjonile. Ta lisas: „(Rootsi valitsus) hindab väga kõrgelt Ameerika Ühendriikide jätkuvat osavõttu meie piirkonna asjadest.“
Nende Ameerika-sõbralike häälte taustaks on kartus, et ELi põhiseadusliku leppe kehtima hakkamine elimineeriks Euroopast täielikult anglosakside mõju. See oleks muidugi elimineeritud ainult siis, kui Inglismaa oleks juba ELi põhiseaduse ratifitseerinud ja sunnitud kuuletuma Pariisi-Brüsseli diktaadile, mis praegu on veel väga küsitav (Inglismaa võib panna ELi põhiseadusliku leppe referendumile ehk alles aasta pärast.) Siis oleks Briti-Ameerika nn. erivahekord (special relationship), mis on kehtinud läbi 20. sajandi Winston Churchillist Margaret Thatcherini, niisama hästi kui omadega läbi. Ameerika tunnustatumaid turvaküsimuste eksperte Frank Gaffney ütleb, et sellega oleks üks ainulaadne peatükk ajaloos lõppenud: „(Siis) ei näe me tõenäoselt enam kunagi seda (teistest riikidest) sõltumatut kaljukindlat toetust Ameerikale, millest kõnelevad kõige uhkemad leheküljed Suurbritannia ajaloo annaalides. On võimatu kujutella, et Winston Churchill või Margaret Thatcher laseksid oma maa välispoliitikat dikteerida Mandri-Euroopa kõige väiksemal ühisnimetajal, rääkimata Brüsseli bürokraatidest, keda keegi pole ametisse valinud ja kes ei kanna vastutust kellegi ees.“ (WT, 20.apr.)
Juhtkiri: Baltoskandia ja anglosaksid
Arvamus
TRENDING
