Hiljuti arutleti Vision TV kanalil demokraatia eksportimise võimalikkuse üle. Demokraatiat võrreldi saates esinenud segakoori lauluga, kus igal häälepartiil oli küll tähtis roll, kuid mis üheskoos moodustasid imekauni harmoonia. Kirju elanikkonnaga riikides on muidugi raske kõiki samas kooris demokraatia meloodiat, veel enam siis harmooniat laulma panna. Ehkki paljud etnilised, poliitilised ja religioossed grupeeringud tahaksid domineerida ehk soleerida, on see harmooniline koorilaul Kanadas on mõnel määral õnnestunud.
Kui USA demokraatia „isa“ Thomas Jeffersoni arvates oli 18. sajandil Ameerika missiooniks varjupaiga pakkumine poliitilistele põgenikele, siis president Harry Truman nägi 1940ndate aastate lõpus oma riigi missiooni maailma vabade rahvaste abistamises nende endi kodumaal. Sealt saigi alguse demokraatia eksportimise idee. Ameerika uurija Joshua Muravchik kirjutab raamatus „Demokraatia eksport: Ameerika saatuse täideviimine“, et USA demokraatia eksportimises väljendub kaastunne teiste maailma rahvaste suhtes ja soov muuta maailm turvalisemaks.
Ehkki demokraatia peaks olema iga riigi loomulik seisund, ei too türannia varisemine mitte alati kaasa demokraatia õitsengut. Demokraatia areng on pikk protsess, mis vajab juurdumiseks erilist pinnast – moraalseid väärtusi, värskeid ideid, haldusvõimet, reformivalmidust jne, kuid eelkõige inimeste enda soovi demokraatiat aktsepteerida. Demokraatia alged peavad võrsuma kohapeal. Olgu siin näiteks Saudi Araabia naiste valmisolek ignoreerida tobedat autojuhtimise keeldu, aga eriti Araabia kevade tormilised sündmused. Väljast tulnud „misjonäride“ püüded pakkuda kohalikele demokraatiat parima roana jäävad sageli küündimatuks. Ameerika poliitikateadlane ja autor Yoshihiro Francis Fukuyama käsitleb oma raamatus The End of History and the Last Man (1992) liberaalse demokraatia rahvusvahelise levikuga seotud probleeme, mis tema hinnangul võivad viia ideoloogilise mandumiseni.
NATO liitlased on nüüd lahkumas Afganistanist, olles teinud seal demokraatia rajamiseks oma parima. Milliseks kujuneb Afganistani või Iraagi saatus, kui nad sealt lõplikult lahkuvad? Talibani rezhiimi all kannatanud Afganistani naiste olukord on nüüdseks paranenud, mis saab aga siis, kui Taliban (käsikäes al-Qaidaga) taas võimule pääseb? Surmapõlgureist enesetapjaid näib nende ridades arvukalt olevat. Kogemused näitavadki, et demokraatia ekspordi ebaõnnestumine võib sihtriikide kodanikele kaasa tuua katastroofilisi tagajärgi, viies vahel isegi soovitust vastupidise tulemuseni.
Viimastel kuudel oleme jälginud Araabia kevade sündmuste raames demokraatia eksportimise püüdeid Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikidesse. See pole mitte kõigile meelepärane. Rahutute maade meedia ja valitsejad on juba hoiatanud lääneriike demokraatia eksportimise eest. Demokraatlik ülesehitustöö teistes riikides pole sugugi lihtne, see nõuab peamiselt delikaatset ja mõistvat suhtumist ning vajaduse korral ka valmisolekut taanduda.
Juhtkiri: Demokraatia eksportimisest (6)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kõik muud kui tahavad OMA DEMOKRAATIAT kõikjale eksportida, küsimata kohaliku rahva käest - kas need ka seda nn demokraatiat soovivad. Juba venelased tegelesid kümme aastat oma demokraatia levitamisga ja tulutult, nüüd tabab sama saatus ka jänkisid. Aga mõlema kampaania tulemusena on tapetud lugematuid tuhandeid. Kui palju tuhandeid kavatsetakse veel tappa selle "demokraatia" ekspordi sildi all?
Võiks enne mu kommentaari lugeda kui lahmima kukkuda. Oli ju selgelt öeldud "põhimotiiv".
Eks jahiti eelkõige ikka maavarasid.
Arvamus
TRENDING
