Kui USA demokraatia „isa“ Thomas Jeffersoni arvates oli 18. sajandil Ameerika missiooniks varjupaiga pakkumine poliitilistele põgenikele, siis president Harry Truman nägi 1940ndate aastate lõpus oma riigi missiooni maailma vabade rahvaste abistamises nende endi kodumaal. Sealt saigi alguse demokraatia eksportimise idee. Ameerika uurija Joshua Muravchik kirjutab raamatus „Demokraatia eksport: Ameerika saatuse täideviimine“, et USA demokraatia eksportimises väljendub kaastunne teiste maailma rahvaste suhtes ja soov muuta maailm turvalisemaks.
Ehkki demokraatia peaks olema iga riigi loomulik seisund, ei too türannia varisemine mitte alati kaasa demokraatia õitsengut. Demokraatia areng on pikk protsess, mis vajab juurdumiseks erilist pinnast – moraalseid väärtusi, värskeid ideid, haldusvõimet, reformivalmidust jne, kuid eelkõige inimeste enda soovi demokraatiat aktsepteerida. Demokraatia alged peavad võrsuma kohapeal. Olgu siin näiteks Saudi Araabia naiste valmisolek ignoreerida tobedat autojuhtimise keeldu, aga eriti Araabia kevade tormilised sündmused. Väljast tulnud „misjonäride“ püüded pakkuda kohalikele demokraatiat parima roana jäävad sageli küündimatuks. Ameerika poliitikateadlane ja autor Yoshihiro Francis Fukuyama käsitleb oma raamatus The End of History and the Last Man (1992) liberaalse demokraatia rahvusvahelise levikuga seotud probleeme, mis tema hinnangul võivad viia ideoloogilise mandumiseni.
Viimastel kuudel oleme jälginud Araabia kevade sündmuste raames demokraatia eksportimise püüdeid Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikidesse. See pole mitte kõigile meelepärane. Rahutute maade meedia ja valitsejad on juba hoiatanud lääneriike demokraatia eksportimise eest. Demokraatlik ülesehitustöö teistes riikides pole sugugi lihtne, see nõuab peamiselt delikaatset ja mõistvat suhtumist ning vajaduse korral ka valmisolekut taanduda.