Keegi naljahammas on defineerinud tõelist demokraatiat nii: „Sul on kaks lehma. Su naaber otsustab, kes saab piima endale!“ Hullem on muidugi olukord totalitaarses riigis, kus omanikult võetakse vägisi kõik — nii lehmad kui ka piim.

Nali naljaks, aga ideaali kohaselt on tõeline demokraatia süsteem, kus rahva poolt valitud esinduskogu, riigipea ja valitsus viivad ellu ausat poliitikat ja kus tähelepanu keskmes seisab hääleõiguslik kodanik ise oma õiguste ja vajadustega. Nii peaks siis ka lehmaomanikul olema õigus kaasa rääkida selles, kes saab tema loomad ja piima endale.

Taasiseseisvunud Eestis on olnud pidevaks arutlusaineks ja teatud mõttes ka demokraatia proovikiviks presidendi otsevalimiste teema, mis sai erilist hoogu mullu 12. juunil, kui 71 Riigikogu liiget algatasid vastava seaduseelnõu. Nende idee panna presidendi otsevalimisega kaasnev põhiseaduse muutmise küsimus hääletamisele samaaegselt Euroopa Parlamendi valimistega k.a. 13. juunil, kukkus läbi, demonstreerides poliitikute erimeelsusi selles tähtsas küsimuses. Ehkki säärane ühitamine oleks riigile majanduslikult kasulik, tuleb silmas pidada, et tegemist on kahe täiesti erineva küsimusega — üks sise- ja teine välispoliitika vallast. Võib arvata, et niisugune üheaegne hääletamine tekitaks valijates segadust.

Paljud kahtlevad, kas Eesti rahvas on üldse piisavalt küps valima endale otse presidenti. Võiks küsida, et kui rahvas oli küllalt tark valima endale riigikogu ja kohalikke volikogusid, miks ei tulda siis toime õige presidendi valimisega? Samas näevad inimesed muidugi hämmastusega poliitilise eliidi hulgas ringi sebimas isikuid, keda nad pole ealse valinudki või kes on saanud vaid vähesel määral hääli. Kuidas see sobib kokku tõelise demokraatiaga?

Hiljutise üle-eestilise kohtumisteseeria „Kogu võim rahvale“ käigus läbi viidud küsitlusest selgus, et 823 usutletust pooldas 810 presidendi otsevalimisi ja 13 olid selle vastu. Kuigi polnud tegemist ametliku arvamusuuringuga, on need arvud üpris kõnekad. Kõik näib olevat selge ja lihtne. Aga ometi...

Isamaaliidu esimees Tunne Kelam vaagis presidendi otsevalimise küsimust 9. jaan. Postimehes, leides, et see pole „imerohi, mis demokraatia defitsiidi iseeneslikult täisvereliseks rahvaosaluseks vitaminiseeriks“. Ta loetleb mitmeid võimalikke tagajärgi, mida seni hästi funktsioneerinud põhiseaduse muutmine võiks kaasa tuua. Kelam ei nimeta küll muulaste suurt osakaalu valijaskonna hulgas ja sellega seonduvaid riske, ent küllap on seegi üks oluline faktor.

On ka väljendatud kartust, et presidendi otsevalimine muudaks Eesti poliitilise süsteemi liiga isikukeskseks ja võiks seeläbi õõnestada rahva usaldust poliitiliste institutsioonide vastu tervikuna. Hoiatavaks näiteks on siin kogemus esimesest Eesti Vabariigist, kus meie riik eemaldus parlamentaarsest demokraatiast ja võttis 1937. a. vastu põhiseaduse, mis koondas võimu suuremalt jaolt riigipea kätte. Tasub meenutada, et just selles olukorras alistuti vastupanuta nõukogude agressorile.

Presidendi otsevalimistest näib kujunevat 2004.a. esimeste kuude põletavaim teema, tõelise demokraatia proovikivi.

Märkmed: