Dr. Henry Morgentaler, kes avas esimese abordikliiniku Montrealis 1969, on üks 75-st tänavusest Vahtralehemaa kõrgeima tsiviil-autasu – Kanada ordeni – laureaadist kindralkuberner Michaëlle Jean’i ja tema 9-liikmelise nõuandva komitee otsuse põhjal. Pressi on immitsenud infot, et dr. Morgentaleri suhtes polnud otsus mitte üksmeelne.

Dr. Morgentaler on mõnede jaoks kangelane, teistele kurjategija. Hitlerlikust Auswitschi põrgust pääsenud arst sooritas omal ajal tuhandeid illegaalseid aborte. Pressis on arvatud, et dr. Morgentaleri kiindumus abordiõigusesse on seotud just kontsentratsioonilaagris kogetuga. Ta leiab, et abort on üks põhilisi humanitaarõigusi, mille eiramine ohustab paljude naiste elu ja tervist, kui nad peaksid sattuma ilma eriväljaõppeta meedikute kätte. Doktor maksis oma vankumatu seisukoha eest mitmel korral vanglaga; tema kliinikut pommitati; temalt võeti litsents.

Võit saaabus 28. jaanuaril 1988, kui Kanada Ülemkohus tühistas tollase abordiseaduse kui konstitutsioonivastase. (Siis loeti legaalseks vaid Therapeutic Abortion Committee otsuste alusel tehtud aborte.)

Tuntud feminist Judy Rebick ütles ajalehele Globe and Mail antud intervjuus, et Kanadas ajalugu teinud dr. Morgentaler pälvis lõpuks ometi teenitud autasu.

On aga ka neid, kes leiavad, et Kanada ordeni väärtus on nüüd devalveerunud või koguni nulliks muutunud selle omistamise tõttu dr. Morgentalerile. Karen Selic seab 15. juuli National Post’is kahtluse alla ordeni määramise protseduuri ja määrajate kompetentsuse, leides, et meil kõigil peaks olema võimalus selles sõna sekka öelda.

Kõigest hoolimata seisab aga dr. Morgentaleri nimi kõrvuti selliste isikutega nagu ekspeaminister Kim Campbell, muusik Randy Bachman, CBC „uudisteankur“ Peter Mansbridge jmt.

Peaminister Stephen Harper, kes pole otseselt kritiseerinud kõnealust otsust, ütles siiski, et Kanada orden peaks ühiskonda ühendama, mitte lõhestama. Kuid just nii on nüüd juhtunud, et uudistepõuas vaevlevad talkshowde juhid, internetifoorumid ja lehemehed on sellest juhtumist teinud suure mulli, mis kuidagi ei taha lõhkeda. Pigem vastupidi.

Näib, nagu oleks ajas mitukümmend aastat tagasi astutud, et abordi üle taas tuliselt vaielda. Nentides, et see on iga naise täiesti isiklik ja südametunnistuse asi ning jättes kõrvale äärmuslikud olukorrad (rasestumine vägistamise tagajärjel, tervislikud põhjused jmt), võiks siiski meenutada, et on tuhandeid abielupaare, kes nii väga sooviksid endale beebit. Teisipäeval teatati, et mullu Torontos trepimademele jäetud väikest Angelica-Lesliet sooviks adopteerida 149 perekonda. Paljud abielupaarid on oodanud lapsendamise võimalust pikki aastaid. Miks siis mitte kinkida neile last, keda oma perre ehk ei soovita, säilitades ühtlasi habrast ja hinnalist elu? Enamus meist on kogenud, kui rõõmustav ja eriline sündmus on pere täienemine.

Huvitav, mida arvab sellest dr. Morgentaler?

Märkmed: