Ajal, mil Eestis valmistutakse Vabadussõja võidusamba avamiseks, kus mälestada Eesti vabaduse eest langenud kangelasi, saabus traagiline sõnum – 15. juuni hommikul hukkus Afganistanis NATO operatsioonil lahinguülesandeid täitnud veebel Allain Tikko. Kolm kaitseväelast said kergemaid vigastusi. Allain oli kogenud ja vapper võitleja, tõeline professionaal, olles osalenud kolmel varasemal välismissioonil.

Iraagis ja Afganistanis on hukkunud kokku kuus meie kaitseväelast. Nemad on tänase Eesti kangelased. Kõik noored, elujõulised, parimas füüsilises vormis mehed, keda meie riik nii hädasti vajaks, aga kes on toonud isamaa altarile kõige kallima – oma elu. See tundub isegi ebaõiglasena. Kui tühiste ja mõttetutena näivad selle kõrval kõik poliitilised kemplemised ja muud sõgedad liivakastimängud! Küsigem, kui paljud bravuurikad ja kuulsusejanus vaevlevad tähtsad tegelased oleksid valmis tooma sellist ülimat ohvrit?

Paljud kahtlevad, kas välismissioonidel langenud sõjaväelasi saab ikka pidada Eesti kangelasteks ja mis on selle sangarlikkuse mõte. President Toomas Hendrik Ilves kirjutas oma kaastundeavalduses noormehe lähedastele: „Allain Tikko langes küll kodust kaugel, ent ometi kaitstes Eesti kui ühe NATO liitlase julgeolekut. Allain Tikko langes Eesti eest.“ Presidendil on muidugi õigus, sest ilma NATOta poleks Eestil mingit reaalset kaitset idanaabri eest.

Enn Soosaar ütleb 15. juuni Postimehes ilmunud arvamusloos: „Eesti viibib oma pika ajaloo kõige turvalisemas perioodis. Pärast ühinemist NATO ja Euroopa Liiduga on väljast tulev oht meie riiklikule suveräänsusele kahanenud vähetõenäoliseks.“ Kuid ta hoiatab, et „meie püsimajäämine iseseisvana ei ole lukkulöödud endastmõistetavus“.

Muidugi mitte! Igal asjal on siin ilmas oma hind, mis mõnikord võib olla vägagi ränk. See puudutab esmajoones Eesti julgeoleku, vabaduse ja iseseisvuse püsimist. Nende hindamatute väärtuste säilimise nimel saadabki Eesti oma kaitseväelasi liitlastele abiks. Ta teeb seda lootuses ja veendumuses, et viimased tõttavad Eestilegi häda korral appi.

„Elu läheb edasi, edasi meie leinast ja kaastundesõnadest. Jäävad mälestus ja tänutunne ning teadmine, et me ei unusta neid sõjamehi,“ kõneles president kaks aastat tagasi, jättes jumalaga samuti Afganistanis langenud Kalle Torni ja Jako Karuksiga.

Arvatavasti jahutab kaugest Afganistanist tulnud leinasõnum läheneva Võidupüha ja Vabadussõja mälestussamba avamise eufooriat. Kuid see meenutab meile ka midagi väga olulist: et Eestis on alati olnud ja on tänagi kangelasi, kes on valmis võitlema oma riigi eest. Selletõttu tasuks ehk enne mõelda, kui läkitada siit kaugelt teravaid kriitikanooli tänaste kaitseväelaste pihta, süüdistades neid isamaa-armastuse puudumises ja muudes pahedes.

Kui Eesti riik väärtustab oma langenud kangelasi, ei tohiks mitte ükski eestlane neid alahinnata ega unustada.

Märkmed: