Juhtkiri. Eesti Elu Peremees oma kodus
Igat iseseisvuspüüdlust tuleb kaaluda kontekstis. Kanadas Québec, selgelt riigi üks asutavaid kultuure, lingvistiliste omapärade rikas provints pole suutnud suuremast konföderatsioonist lahku lüüa, kuigi demokraatlikel referendumitel seda peaaegu saavutati. Selgemad pead said aru, et on kasulikum Vahtralehemaa osa olla edasi, kõikide majanduseeliste, toetuste tõttu. Ning riik on aastast 1867 taganud keeleõigusi, usuvabadust, eriti tähtis provintsis, kus nende
joual keel, mitme murrakuga, ei sarnane enam Prantsusmaal räägitavaga. Ei kõik pea Sorbonne’is ega Oxfordis keelekasutust jälgima. Pidagem meeles, et meil ka Eestis oli linnakeel ja maakeel.
Joual oma arvukate murrakutega on omaette keel tänases ilmakeelte Paabelis.
Kuid iga selline saavutamine demokraatlikul, mitte sõjalisel teel, viimane paraku on inimkonna ajaloos see, mis pea alati viib tulemusteni, toob nurinaid neilt, kes aru ei saa, miks jubagi häid olusid nautivad rahvad tahavad oma tuba, kus maksab oma luba. Ei saa siin võrrelda vägivallaga annekteeritud Eestit, suurt osa Euroopa kultuuriruumist sovjettide poolt. See oli alatus, mida võimaldasid kahe totalitaarriigi ambitsioonid, nii teisi, väiksemaid alla surudes.
Kaalugem nüüd katalaanide hiljutisi ponnistusi rahulikult, ja demokraatlikult oma ajaloolist territooriumit saada enese valitseda. (Relva on nad aga, tõsi küll, riigi vastu kätte võtnud. Nagu Québeciski tehti.) Ajaloolane teab, et disputeeritud Hispaania osa on olnud teiste valitseda juba roomlaste ajast saadik, kui suguharud, keelerühmitused, isegi erinevate uskumistega inimesed pidasid veriseid sõjakäike. Hispaania kui riik, impeerium ise ka, ei talunud katalaanide iseseisvat hinge. Nagu eestlasedki leppisid vähemuses olevad (umbes 19 % Hispaania rahvastikust) saatusega, kuid mitte seda vaikselt vastu võttes.
Tulemuseks pärast kauakestnud nõudmisi – kas mäletate 1992. aasta olümpiaadi, mis toimus Barcelonas, sealseid rahutusi, kuna katalaanid pole hispaanlased? – saavutas iseseisvust nõudev pigem lõunaprantslastele sarnanev rahvas 1. oktoobril referendumi kaudu toetuse iseseisvust nõuda. Mida teisipäeval ka ametlikult jaatavalt kinnitati. Kuid vasakpoolne meedia hurjutab ning ei taha seda kuulda. Meeldetuletuseks – Hispaania kodusõda oli verisemaid konflikte kontinendil, kommunism versus fašism, mitmeti Teise maailmasõja sissejuhatuseks.
Naiivsed toetasid fašismi hirmus kommuniste, N. Liit muidugi pani oma karvase käpa võimsalt mängu, kuid paraku lõpptulemuseks oli totalitaarne, äärmuslik riik. Aga vabadusetahet ei saa ju keegi inimestelt ära võtta. Seniks kui selgub, kuidas Euroopa Liit suhtub, mida Madriid ette võtab, ei tohiks keegi mugavusriigi kodanik alahinnata seda. Eriti, kuna katalaanidel on ajalooline õigus seda nõuda.
TÕNU NAELAPEA
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Lembit Tork Tallinnast20 Oct 2017 10:59
Hei Tõnu! Ilus juhtkiri. Peaks iga vabaduse- ja enesemääramislembelise inimese südamesse minema. Aga ei. Tubli kodanik peab mõistma, et 'euroopa väärtuste' hulka ei kuulu demokraatia. Pigem 'mõnikord-demokraatia'. Järjest siinpool lompi pooldatakse tehnokraatlike lahendusi ja muud mula, mida olen mitmete auväärt inimeste suust otse kuulnud. Sest tegelik veendumus on, et rahvas on loll ja imperaatoril ei ole roostes trussad tagurpidi peas (mida kõik selgesti näevad). Oleks selline valitsuse poolt korraldatud 'korrale kutsumine' (üsnagi jõhker vägivallatsemine ka vanurite vastu) toiminud kuskil Inglismaal, nagu seda oli Kataloonias, oleks Euroopa parlamendis tõeline kisa läinud lahti. Wouldn't have heard the end of it. Aga kuna see toimis EL-is, siis mitte piuksugi. Aga milleks oli Rahvusvaheline kriminaalkohus loodud? Naerda või nutta?
Loe kõiki kommentaare (1)